/nginx/o/2023/11/16/15724214t1h3782.jpg)
/nginx/o/2024/02/29/15921236t1h08ee.png)
- Motiivi, et meistri tehtud inimene ei asenda pärisinimest, leiab kirjandusest mitmelt poolt.
Boris Kaburi «Rops» on näide tegelasest, kes võib lastekirjanduse osaks saada üsna ebatavalisel moel, kirjutab lastekirjanduse uurija Mare Müürsepp.
Kuuekümne aasta vanune näidend «Rops» on ilmekas tõend selle kohta, et lastekirjandus nagu üldse lastekultuur on loomuldasa multimediaalne ilming. Siin kohtuvad pilt, sõna, mäng, heli – kõik aistingud, kõik kanalid –, ja mõjud liiguvad ühest teise, üks võimendab teist.
Tegelane võib lastekirjanduse osaks saada ka sellisel juhul, kui ta lasteraamatu kaante vahele polegi jõudnud.
Boris Kaburi «Rops» ilmus näidendi tekstina sarjas «Kooli näitelava» aastal 1967. Adressaadi poolest tundub see väljaanne ennekõike näiteringi juhendajale ning keele- ja kirjanduse õpetajale suunatuna, igatahes mitte lasteraamatuna.
/nginx/o/2024/02/29/15921228t1he6c6.png)
Näidendi esmalavastus oli Draamateatris aastal 1964, kusjuures järgmisel aastal toodi lavale ka näidendi järg «Rops aitab kõiki». Ropsi tegelaskuju on nende aegade noorte põlvkonnale tugevalt mällu vajutatud ennekõike tänu Salme Reegi võrratule osatäitmisele.
Seda pisikest täpse liikumisega ja eriliselt särtsaka häälega näitlejannat rakendati üldse palju poiste osade mängimisel. Ropsi liikumine ja kõne jätsid mulje tehisinimesest. Ropsi ehitanud insener lähtus tuttava poisi Jüri välimusest, ja laval andis kahe poisi sarnasusele veenvuse Salme Reegi ja Velda Otsuse koosmäng.
Näidendi saatesõnas osutab kirjanik Boris Kabur ajastuomasele suundumusele – masinad hakkavad järjest rohkem inimesele appi tulema, seejuures on leiutatud juba iseõppivaid masinaid. «Küberneetilise «elektronaju» võimed suurenevad otse fantastiliselt. Kas ei kipu masin inimest igal pool asendama? Missuguses ulatuses masin inimese ülesandeid täita suudab?»
Näidendi juhtumised on hästi jälgitavad, tegu on segaduste jadaga. Vaataja teab rohkem kui tegelased ja saab seetõttu naerda tegelaste arusaamatuste üle. Tehispoisi kõne ja mõtteviis tekitab palju situatsioonikoomikat. Rops kiidab oma õppimisvõimet: «Ma õpin kõike täpselt ja kiiresti.» Samas võtab ta omaks sobimatuid tegevusi ja väljendusi, kuna eetiline mõõde on valmistajal kahe silma vahele jäänud. Tänapäeval, kus masinmõistuse hirm on jälle uue lainena tõusnud, väärib näidend ülessoojendamist.
/nginx/o/2024/02/29/15921229t1h1dbb.png)
Kes oli Ropsi «isa» Boris Kabur? Mees, kelle tegudest saab toredaid mälumängu küsimusi. Laste- ja noortekirjandusele on ta andnud kaugete rahvaste eeposte tõlkeid (sumeri, indiaani, armeenia) ning ulmeseikluse «Kosmose rannavetes», ta on tõlkinud nii rahvajutte, ilukirjandust kui ka populaarteaduslikke väljaandeid. Paljud töökad käed on kokku puutunud tehnikasaavutusega, mille Boris Kabur lõi Siberi vangilaagris – mootorsaag, mil nimeks mõeldud Taiga, kuid ametlikult nimetatud Družbaks (sõprus).
Motiivi, et kunstlik, meistri tehtud inimene ei asenda pärisinimest, leiab rahvapärimusest ja kirjandusest mitmelt poolt. Ropsi tegelaskuju seega oma olemuselt juba ongi tugeva traditsiooni osa ja kannab seda vahvalt edasi. Ropsi lavakuju Salme Reegi võrratus esituses kasutati mõni aasta hiljem telesarjas «Humakefümunupu kabinet», kus Rops koos Astrid Lindgreni tehnikaime Karlssoniga uuris teaduse algtõdesid.