VANA KULD ⟩ Veiko-Vello Palm: Isegi Ukrainas ebaõnnestunud Venemaa on meile kallaletungioht

Veiko-Vello Palm
, kindralmajor, kaitseväe juhataja asetäitja
Copy
Arvamusliidrite lõuna «Inimene ja sõda»
Arvamusliidrite lõuna «Inimene ja sõda» Foto: Tairo Lutter

Diviisiülem, kaitseväe juhataja asetäitja kindralmajor Veiko-Vello Palm esitas täna tegevteenistusest lahkumise avalduse. Sellega seoses avaldab Postimees uuesti tema kõne läinud aasta veebruarist, mille kindralmajor Palm pidas Postimehe arvamusliidrite lõunal.

Ma käisin Kaliningradis. Mitte äsja loomulikult, vaid aastakümneid tagasi noore poisina, 80ndatel. Tavaline hall ja räämas nõukogude linn, mille tolmuse ja räpase pealispinna all oli näha endiste aegade sähvatusi. Ja ega ma sellest külaskäigust suurt midagi mäleta kui vaid ühte seika.

Jalutasime mingil suuremal tänaval ja märkasime, et osa majade fassaadides olid sellised selged vigastused, augud. Tähelepanelikumalt vaadates tõdesime üllatusega, et need ju kuuliaugud. Need ei olnud sinna tekkinud äsja või jäetud järeltulevatele põlvedele hoiatuseks, vaid ikka tavapärase nõukoguliku minnalaskmise meeleolus.

Meie tähelepanu märkas üks mööda kõndiv eideke, kes omakorda üllatus meie üllatuse peale ja andis täieliku iseenesestmõistetavusega tema enda jaoks ainuvõimaliku selgituse: «Aga kuulge, meil oli siin ju sõda!»

See sündmus on mul meeles juba pea 40 aastat, kuid mitte sellepärast, et see kuidagi eriliselt naeruvääristab nõukogude tegelikkust või mõttemalle, vaid mind pani see esimest korda elus mõtlema piiride, vabanduste ja selgituste, aga täpsemalt öeldes tasakaalupunktide üle, sest üleminek ühest olukorrast teise ei ole reeglina selgelt tajutav.

Äärmused on selgelt tajutavad, kuid vahele jääb suurem või väiksem hall ala. 80ndate keskel oli sellise «bardaki» põhjendus naeruväärne, 40ndate lõpus ilmselt veel mitte. Aga 70ndatel? 50ndatel?

Ja kui muidu võib seda vestlust pidada ehk intellektuaalselt huvitavaks keskusteluks, siis ükskõik millise autokraatse ühiskonna kõrvalt vaatlemine, ja isegi selle all elamine, õpetab meile, et eluliselt oluline on paika saada see tasakaalupunkt riigi ehk võimu ja üksikinimese suhetes.

Ainus eksistentsiaalne oht

Kui palju võib riik  piirata ja suunata inimese elukäiku ja vabu valikuid n-ö üldise huvi lipukirja all? Kas praegune olukord õigustab meie õiguste piiramist, meie varade kulutamist, tuues põhjenduseks riigikaitse vajadusi? Ja kui see on õigustatud, siis kuidas kasutada maksimaalselt ära igaühe panust?

Küsimusele «kui hea on riigi sõjavägi?» ei ole lihtsat ja selget vastust. Sõjalist võimet ei saa vaadelda objektiivselt, mingi fikseeritud ja muutumatu mõõteskaalaga mõõtes, vaid hinnang on alati subjektiivne ning selgub võrdluses riigi vastu suunatud ohtudega.

Kogu meie iseseisvuse ajal on meie riigi ainus eksistentsiaalne oht olnud meie naaber – Vene Föderatsioon. Venemaa viimane avatud kallaletung Ukrainale eelmisel aastal on olukorra mõneti selgemaks teinud ja kõik maskid on langenud. Ning see on näidanud, et naiivne n-ö positiivse hõlmamise poliitika, et «teeme äri, ka nemad teenivad raha, kasvab üksteisega lõimitus, laseme Venemaa kodanikke vabalt meie riikidesse sisse, siis nad näevad normaalset ühiskonda ja tahavad ise samasuguseks muutuda» ehk teisisõnu sisemise õõnestamise poliitika lihtsalt ei ole toiminud ega toimi suure tõenäosusega ka edaspidi.

Maskide langemine teeb olukorra küll lihtsamaks, kuid mitte kergemaks. Tavapärane «kehv naaber» on asendunud väga ohtliku naabriga ja kui ei juhtu hetkel täiesti ebareaalsena tunduvat Vene Föderatsiooni täielikku enesepuhastust, senise impeerialikust mõtteviisist loobumist, avatud ja vaba kodanikuühiskonna teket, see oht aasta-aastalt jätkab ainult kasvamist.

Ohu muudab veelgi suuremaks meie järjest süvenev Venemaa mittemõistmine. Mida kaugemale me jõuame nõukogude okupatsioonist, seda võõramaks muutuvad meile Vene Föderatsiooni käigud, teod ja mõttemaailma erinevad tahud. Võtke kasvõi röövimisi, vägistamisi, mõrvu Ukrainas või hoopis oma sõdurite, oma kodanike käsitlemist lahinguväljal kulumaterjalina.

Vene Föderatsioon elab täiesti teistsuguses väärtusruumis ja me räägime nii mitmel tasandil lausa erinevat keelt, et igasugused teineteisemõistmised on reeglina juhuslikud ja ennustamatud. Küsimus ei ole lähitulevikus mitte ainult selles, et me ei näe, vaid selles, et me ei saa aru, ja seetõttu muutub Venemaa meile järjest rohkem ettearvamatumaks, mis loomulikult teeb ohtliku naabri veelgi ohtlikumaks.

Seega, vahekokkuvõttena võib öelda, et meil on ohtlik naaber, kes, kasutades tuntud käibefraasi, on leidnud haamri ja otsib ümberringi asju, mis meenutaksid kasvõi uduselt naelu, ja kellega meil kommunikatsioon ei toimi. Just sellesse konteksti tuleb panna kaitseväe juhataja kindral Heremi hiljutine mõttekäik, et me peaksime vähem keskenduma heidutusele (mis on ju paljuski teise poole tegevuse mõtestamine ning sõnumite saatmine sulle kahjuliku olukorra muutmiseks) ja rohkem omaenda lahinguvalmidusele.

Meil ei ole luksust anda ära jalatäitki meie maad ega jätta kaitsmata ühtegi meie inimest, teades, kui hävitav on vastase sõjamasin. Aga kuidas me peaksime omaenda riigi eluolu ümber korraldama riigikaitse huvides ehk kui piisav on piisav?

Areng peab jätkuma

Meie kaitsevägi on teinud meeletu arengu iseseisvuse taastamisest alates. Me oleme nagu öö ja päev võrreldes meie esimeste päevade, kuude ja aastatega ja seda igas kategoorias ehk mitte ainult sõjavarustuses, väljaõppes, lahinguvõimsuses, vaid vaadates ka ühiskonna toetust ja kaasatust. Kas me oleme ka head? Aga iseendaga võrdlemisel puudub igasugune mõte.

Täiesti paradoksaalselt võib öelda, et see, et olime enne nõrgemad kui praegu, ei tähenda, et olime vähem kaitstud, pigem arvan, et meie kaitsevägi on olnud enam-vähem asjakohane suhestatuna ohuga. Kuid kuna oht on pidevalt muutuv, siis nii nagu igal pool muudel elualadel, peab hirmsa kiirusega jooksma, et vähemalt paigal püsida. Ainuke kindel asi sõjalises riigikaitses on olnud pidev muutumine, pidev areng.

Ja areng peab jätkuma, selleks et kannatada kõhkluseta välja võrdlus Vene Föderatsiooni relvajõudude ja selle sõjamasinaga. Sest on näha, et ka täielik ebaõnnestumine Ukrainas ei pane Vene Föderatsiooni oma kurssi muutma ning mitte kuidagi ei saa välistada, et pettunud ja frustreerunud Vene Föderatsiooni valitsevad ringkonnad otsustavad kasutusele võtta avaliku agressiooni meie vastu.

Kogenematule silmale ja treenimatule meelele võib Eesti kaitsmise ülesanne kergesti tunduda liigraskena või lausa üle jõu käivana. On tavaline eksimus, et hakatakse võrdlema võrreldamatuid ehk Vene Föderatsiooni kogu sõjalist jõudu meie kaitseväega.

Juba Vabadussõda näitas, et selline võrdlus on karjuvalt asjatundmatu ja taolise olukorraga me kunagi silmitsi ei seisa. Esiteks ei ole mitte kunagi võimalik, et Vene Föderatsioon suudab kogu oma tähelepanu ja sõjalise jõu suunata ainuüksi Eesti vastu, seega peame sõjalise rünnaku korral tegelema vaid osaga kogu vastase sõjalisest potentsiaalist.

Teiseks oleme loomulikult maailma võimsaima ja ajalooliselt edukaima sõjalise organisatsiooni liige ning seega peame tagama, et NATO oleks pidevalt teadlik olukorrast meie regioonis ning NATO kogu sõjaline jõud oleks võimeline kohe reageerima väiksemagi ohu korral. Kuigi Venemaa territoorium on hiiglaslik, suudab maailma võimsaim sõjaline liit, mille liikmed me oleme, tekitada Vene Föderatsioonile piisavalt dilemmasid igas suunast ja igas domeenis.

Kuidas siiski sellisele võimalikule rünnakule vastu seista ja veelgi olulisem – kuidas see tagasi lüüa? Sest teadupärast sõjas hõbemedalitel mingit väärtust pole. Ma võiksin muidugi end natuke puhevile ajada, rinna ette lüüa ja teatada, et ärge muretsege, töö käib (ja tegelikult käibki), ja samas praeguse ettekande ajaraamid ei luba põhjalikku ja laiamahulist plaani esitada, kuid lubage mul jagada ja mõnes mõttes meelde tuletada mõnda aspekti, kuidas me suudame meie kaitsevõimet minu arust oluliselt kasvatada.

Kuigi iga kriis, mis puudutab kogu meie riiki, näib osutavat, et Eestis on suurusjärgus 1,3 mln kõrge kvalifikatsiooniga kriisi ravimise spetsialisti ning kuigi ma põrmugi ei kahtle auditooriumi ääretus asjatundlikkuses, ei soovi ma täna rääkida tankidest või õhutõrjest, nende arvust, vajalikkusest või tarbetusest ega ka muudest sõjalis-tehnilistest detailidest, jäägu need eriala asjatundjatele, vaid üritan püsida n-ö üldisel, meid kõiki puudutaval tasemel. Alustan ikka ressurssidest.

Ressursse saab põhimõtteliselt olla kolme liiki – inimesed, aeg ja raha – ja rõõm on öelda, et kõiki on meil suhteliselt vähe. Me panustame võrreldes paljude teiste liitlastega suhteliselt suurema osa meie SKTst sõjalisele riigikaitsele ja see näitab meie riigi pühendumust iseseisvuse hoidmisel. Vabadus ja rippumatus on meile kallid.

Kuid oluline on rõhutada sõna «suhteliselt», sest absoluutarvudes on meie kaitse-eelarve siiski napp võrreldes nii meie lähimate naabritega kui ka võimaliku vastasega ja selge on see, et relvaturul ei maksta protsentidega SKTst, vaid ikka eurodega, dollaritega ja naelsterlingitega ning laskemoona hinda ei kohandata vastavalt ostujõule. Me peame igast eurost välja pumpama nii palju sõjalist kaitset kui vähegi võimalik.

Meid aitab natuke see, et teatud määral on ressursid teineteise vastu vahetatavad. Paberil kehvem tank võib olla lahinguväljal parem moodsamast tankist, kui tankimeeskond on saanud parema väljaõppe. Parem väljaõpe võtab reeglina kauem aega ehk rahanappust (kallima tanki asemel osteti vanem ja odavam) kompenseeritakse pikema ettevalmistusajaga. Aga ressursside vahetamisel on loomulikult piirid, ehk kasutades kunagi populaarse laulu sõnu, «aeg on raha, aga raha on mul ei ole. Aega on küll, aga alati jääb väheks».

On tõsi, et kaitsja on ründajaga võrreldes mõneti kehvemas rollis, sest ründaja valib kallaletungi aja, kuid seda ülekaalu tasandab tõsiasi, et ründaja peab alati kaitsja juurde tulema. Selleks et püüda vallutada Eestimaad, peab tulema Eestimaale. Aga meie oleme juba siin kohal. Meie suurimaks eeliseks on seega operatsiooniala põhjalik tundmine ja veelgi enam – võimalus (ja ma ütlen lausa: kohustus) Eesti kaitset ette valmistada enne võimaliku konflikti algust.

Ettevalmistustega saame teatud moel kompenseerida absoluutarvudes vähest sõjalise riigikaitse eelarvet ja nappi rahvaarvu. Eesti kaitse ettevalmistamine toimub põhiliselt kolmes tegevussuunas: me peame olema võimelised looma oma pinnal täieliku olukorrateadlikkuse, me peame suutma tagada oma ja liitlasüksuste tegutsemisvabadust ning me peame suutma piirata meie territooriumile tunginud vastaste tegutsemisvabadust.

Olukorrateadlikkus eeldab lisaks kaitseväe poolt ülal hoitavatele süsteemidele ka suurt panust kogu meie ühiskonnalt ja võib-olla mõnede praeguste reeglite ümberhindamist. Isiklik ruum ja privaatsus on eestlasele olnud alati tähtsad ja seetõttu oleme suurt tähelepanu pööranud näiteks andmekaitsele ja jälginud, et riik ei jälgiks liiga palju või lihtsalt niisama, igaks juhuks.

Ja see on ka õige olnud – kellele meil meeldiks olla pidevalt kaamerasilma all? Kuid sõjategevuse korraldamiseks on olukorrateadlikkus A ja O. Kõige alus. Lihtsustatult võib öelda, et tänapäeval käibki põhiline võitlus hoopis ruumiandmete pärast – kui tead, kus on vastane ja kus on sinu üksused, suudad täpselt tuld juhtida ja vastast vähima energiaga hävitada.

Arvamusliidrite lõuna «Inimene ja sõda».
Arvamusliidrite lõuna «Inimene ja sõda». Foto: Tairo Lutter

Kuidas seda kõike tagada?

Kas me oleme nõus ühendama praegu eri ametkondade vastutuse all olevad teadlikult lahus hoitavad kaamera- ja muud sensorivõrgud? Kas me oleme nõus leppima näiteks üle-eestilise sensorivõrguga, mis aitaks meil olukorrateadlikkust kasvatada, kui on oht, et kogemata jääb ka meie isiklik elu pildile? Ja kes on piiritõmbaja? Kaitsevägi? Mõni muu riigiasutus? Kodanik ise?

Oma tegevusvabaduse säilitamine ja vastase tegevusvabaduse piiramine puudutab kahte suurt huvigruppi: maaomanikke ja ettevõtjaid. Üksuste mobiliseerimine ja mobilisatsioonijärgne liikumine võimalikele lahingualadele tähendab lihtsas eesti keeles kümnete tuhandete inimeste ja tuhandete autode liikumist, kaitsepositsioonide kaevamist, miiniväljade ja muude tõkestussõlmede loomist, laskesektorite puhastamist metsast ja põõsastest, varude ja laskemoona maastikule paigutamist ja palju muud sarnast tegevust.

Loomulikult hakkab see toimuma lisaks riigimaadele ka eramaadel, sest vastane tegutseb sõjalise loogika ja mitte omandisuhete katastrikaardi järgi. Selleks et see tegevus kriisiajal võimalikult sujuv ja kiire oleks, peame seda rahuajal suures osas ette valmistama. Lisaks väikesele positsioonide valikule kaardil ja valiku kinnitamisele maastikuluure kaudu on vajalik, et kaitsevägi saaks teha ka rohkem ettevalmistusi. Eelkõige kokkuleppeid maaomanikega, et nad oleksid teadlikud ja suudaksid ka vajadusel kaasa aidata riigi kaitsele.

Vägede liikumine ja ülalpidamine nõuab palju toetavaid tegevusi, alates rasketehnika vedamisest treileritel kuni kaitsepositsioonide rajamiseks vajalike betoondetailide valmistamise ja pesupesemiseni.

Kuidas tagada meie üksustele nii maakasutus kui ka vajalikud tooted ja teenused? Üks võimalus on see kõik endale osta – maa ja treilerid, betoon ja toit –, kuid see ei ole mõistlik sõjalise riigikaitse vahendite kasutamine ja on ausalt öeldes lausa kahjulik riigile. Selle kõige ostmine toimuks otseselt meie kaitseväe lahingujõu arvelt.

Liikursuurtükkide asemel ostaksime kasutult seisvat maad, mida keegi saaks igapäevaselt harida ja selle läbi riigi majandust kasvatada. Laskemoona asemel ostaksime betooni ja kuuri all seisvaid treilereid, millele kaitsevägi tavaolukorras rakendust ei leia, sest meie vedude mahud on liiga väikesed.

Loomulik oleks selliseid ressursse võtta kasutusele ainult siis, kui neid tõesti vaja on. Loomulik oleks, et betoonitehased on valmis esimese korralduse peale hakkama tootma meile vajalikke elemente ja treilereid omavad ettevõtted vedama meie masinaid. See oleks meie ühiskonna vaates mõistlik.

Kuidas seda tagada?

Meil on tegelikult olemas kriisiajaks kõik vajalikud õigused ehk bürokraatlikult väljendudes on meil olemas sobiv õigusruum kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra tarbeks. Kaitseväel on kriisiajal väga suured õigused, kuid kaitseväeline tarkus õpetab, et sa oskad teha ainult neid asju, mida sa oled pidevalt harjutanud. Meie rahuaegne harjutamine ei kanna alati vilja, sest harjutada saame me ainult siis, kui teine pool ehk maaomanikud ja ettevõtjad ise nõus on või selles kasu näevad.

Vastase sõjamasina nõrkused

Praegune olukord ei tundu toetavat pidevat ja paindlikku ettevalmistamist ning teisalt ei soosi piisavalt nende inimeste ja ettevõtete toetamist, kes riigikaitse ettevalmistamisel eluliselt vajalikud on.

Edasi liigun ma lähemale lahingule ja selgitan, mis võiks olla meie võidu võti, juhul kui meile kallale tungitakse. Alustan jälle vastasest. Kuigi Vene Föderatsioon kasutab oma tahte pealesurumiseks laialdaselt erinevaid mittekonventsionaalseid vahendeid, võitleb tema sõjavägi lahinguväljal siiski konventsionaalselt, pannes põhirõhu maismaarünnakule.

Mittekonventsionaalsed vahendid, nagu küberründed, usaldamatuse kasvatamine riigi poliitilise juhtkonna vastu, rahvusvahelise diplomaatia kasutamine meie riigi diskrediteerimiseks, aitavad võimendada sõjalise rünnaku mõju. Vastase maavägi tahab lähilahingus võidule jõuda, kasutades suurt ülekaalu tulejõus ning ühendades eri relvaliikide mõjusid.

Vastane kavatseb alati enda valitud põhijõupingutusse koondada suure ülekaalu, nii vahendites ja varudes, nii elavjõus kui ka tulejõus, selleks et kindlustada oma operatsioonilise ja taktikalise lahenduse edu. Vastase «sõjamasin» on keskendunud suuremate ja koondatud sihtmärkide hävitamiseks. Vastane on ka madalal taktikalisel tasandil väga juhikeskne ning suudab tegeleda ühe probleemiga korraga.

Meie omakorda peame lahinguvälja n-ö killustama, vastase sadulast välja lööma ja pakkuma talle mitte ühte, vaid mitut väljakutset korraga. Me peame saavutama olukorra, kus vastane on pidevalt vastamisi pigem paljudes kohtades rohkearvuliste väikeste väljakutsetega ja ootamatustega kui väheste suurtega, sest see tekitab vastasel juhtimistasandi ülekoormuse ja aeglustab tema reageerimist. Me peame looma palju väikeseid «duelle» ja nendest igaühe kindlalt võitma.

Kõlab lihtsalt? Mis selleks on vaja?

Selleks on vaja inimesi (mehi ja naisi), kes on algatusvõimelised ja vaimselt agressiivsed, oskavad näha ja haarata lahinguväljal initsiatiivi, oskavad ja tahavad töötada meeskonnas ja kes suudavad füüsiliselt välja kannatada lahinguvälja raskused.

Kuidas seda saavutada?

Meie riigikaitsekohustus kestab 18.–60. eluaastani (üle 40 aasta), millest vaid 8–11 kuud kestab ajateenistus, lisaks suhteliselt lühikesed reservõppekogunemised, muul ajal on reservväelased meie ühiskonna tavalised liikmed. Meie sõdur on meie inimese nägu. Kas meie inimeste, ja täpsemalt noorte inimeste kvaliteet on piisav selleks, et ülal kirjeldatud nõuetele vastata? Pigem ei. Kaitsevägi on võimeline tegema napi aja jooksul palju, kuid me ei ole võimelised tegema imesid, ehk kasutades rätsepate tuntud loosungit, «töö on tellija materjalist».

Arvamusliidrite lõuna «Inimene ja sõda».
Arvamusliidrite lõuna «Inimene ja sõda». Foto: Tairo Lutter

Kehaline allakäik

Kuigi parema varustusega ja parema väljaõppega saab kompenseerida paljutki, ei saa sõdur olla füüsiliselt nõrk. Nõrk sõdur ei suuda olla agressiivne, ei suuda lahinguväljal ellujäämiseks piisavalt kiiresti liikuda ja väsib rutem. Väsides meel ähmastub, valede otsuste hulk suureneb, tekib paanika või keha vallutab passiivsus. Kaotus ja häving.

Et tavapärasele «kunagi olid tankid puust ja mehed rauast, nüüd on vastupidi» rohkem liha luudele panna, tuleb vaadata statistikat. Me oleme aasta-aastalt jälginud meie noorte kehalist vormi ja tulemused on olnud hirmutavad. Eelmise aasta juulikuus kutsututest ei sooritanud niinimetatud NATO testi (ehk 3,2 km jooks, kätekõverdused, istuli tõus) rahuldavale tasemele üle 80 protsendi kutsealustest.

Meie ei ole muidugi ainsad, kes kehvema kehalise vormi üle kaebavad, sama trend on ka mujal. Tasub vaadata lähemalt meie sõpru ja tulevasi liitlasi soomlaseid, sest meie ühiskonna areng tundub soomlaste arengut järgivat väikese ajalise viitega.

Soomes on kõiki ajateenistusse tulevaid noori testitud juba pea 50 aastat samade testidega, peamiselt 12 min jooksu testiga (nn Cooperi testiga). Selles testis on normaalne noorel inimesel saavutada tulemus 2600 m ning 70ndatel kogu testitavate keskmine tulemus oligi suurepärane pea 2800 m. Sealt peale on aga tulemuste keskmine olnud kindlas ja pidevas langustrendis ning jõudnud tänasel päeval natuke üle 2300 m, kusjuures tulemus alla 2400 m loeti testi algusaegadel mitterahuldavaks. Samal ajal on vähenenud kuus korda (30 protsendilt 5 protsendile) nende inimeste arv, kes suutsid 12 min jooksul joosta üle 3000 m, ja sama võrra on suurenenud nende inimeste arv, kes ei suuda saavutada praeguse aja minimaalset tulemust 2200 m.

Keegi võib väita, et ega see kurikuulus NATO test ja seda enam Cooperi test ei näita sõduri võimet lahinguväljal hakkama saada, ja eks selles väites ka mingi tõetera sees on. Need ei ole funktsionaalsed testid, kuid on täiesti piisavad miinimumtaseme seadmiseks, ehk teisisõnu – kui ei saa hakkama nende testidega, ei saa hakkama ka lahingus.

Mõni teine võib väita, et meie noored on ikka sama heas vormis kui nende eelkäijad, lihtsalt spordialad on teised. See väide ei leia siiski praktikas kinnitust. Nii meil kui ka soomlastel on alla käinud ka lihastestide tulemused. Selgelt alla käinud. Ainuke näitaja, mis soomlaste statistikas hoogsalt paranenud, on noorte kehakaal – sisuliselt sama keskmise pikkuse juures kaaluvad tänapäeva noored pea 10 kg rohkem kui nende eelkäijad.

Ütlen ausalt, et selliste trendidega ei saa ega tohi leppida. Küsimus ei ole ainult sõjalises riigikaitses, vaid loomulikult normaalses rahva tervishoius. Heas füüsilises vormis inimene suudab suure tõenäosusega vältida niinimetatud heaoluhaiguseid ja on väiksemaks koormaks ühiskonnale.

Me peame eelkirjeldatud kurva trendi ümber pöörama ja väike lootus on olemas – soomlased suutsid suunatud ja kogu ühiskonda hõlmavate tegevustega, mis hõlmavad ka toitumisharjumuste muutmise kampaaniaid, tegelikkuses asju parandada. Viimasel kahel aastal näitavad testitulemused õige pisut paranemist.

Me peame ühiskonnana premeerima häid eluviise palju rohkem. Me peame soodustama füüsilise sooritusvõime kasvatamist igal inimesel. Ja tagasi korraks ka kaitseväe juurde – kuidas kõlaks mõte, et iga reservväelane peaks oma vormisoleku tõestuseks igal aastal füüsilisi katseid sooritama? Läbinule palka ja põrujale malka? Kas see läheb liiga kaugele inimeste vaba tahte piiramisel?

Ole sa kui tahes hea füüsilise vormiga, kui tahes hea varustuse või väljaõppega, kuid üks ei ole kunagi lahinguväljal sõdur. Üksus loeb, meeskond loeb. Üksuses tuuakse tervikuks igaühe individuaalsed oskused ja võimed. Samavõrra võimenduvad loomulikult ka individuaalsed puudujäägid, kett on sama nõrk kui selle nõrgim lüli.

Enamik meie kaitseväe väljaõppest kulubki kollektiivsele väljaõppele, kuid jällegi – tundub, et me tihtipeale võitleme tuuleveskitega. Kogu meie eluolu, kaasa arvatud koolisüsteem panustab, arendab ja hindab peamiselt individuaalset toimetulekut. Individuaalset progressi. Noored inimesed on harjunud toetuma vaid iseendale ja harjunud mõttega, et piisab, kui mina teen oma töö hästi.

Kaitseväes sellest ei piisa, meeskond loeb. Pole kasu sellisest tankimeeskonnast, kus maailma parima sihturi kõrval istub maailma kehvim tankijuht – see tank ei liigu kuhugi ja vastasele ohtu ei kujuta.

Meeskonnavaim ja ühtekuuluvustunne tõstab ka üksuse lahinguvalmidust. Loomulikult on kokku töötanud üksus sõjaliselt tõhusam, kuid suure kokkukuuluvustundega reservväelastest koosnev üksus saavutab kiiremini ka lahinguvalmiduse. Sõdur tuleb formeerimispunkti kiiremini, sest ta ei taha alt vedada oma kamraade. Riik võib jääda kaugeks ja umbmääraseks, kuid oma väikeüksus on lähedal ja toetab nõrkushetkedel.

Erinevalt füüsilisest vormist on meeskonnatunne ja kokkukuuluvustunne läinud selgelt paremaks. Me oleme ühiskonna peegel ja kui ühiskond hakkab väärtustama ühistööd, olgu siis «Teeme ära» talgute, Ukraina abistamise või kasvõi naabrivalve kaudu, eks see jõuab meienigi.

Kuid kindlasti ei ole me veel oma maksimumi saavutanud. Miks me ei mõtleks veelgi julgemalt? Koolitunnid, kus antakse meeskonnale ühine hinne? Meeskonnaõpe juba lasteaiast peale? Ühiskonna aktiivsematele liikmetele kodanikupalga maksmine või maksusoodustused? Või vastupidi – täiendav tulumaks meile, kes me üheski ühisürituses ei osale?

Kokkuvõte: Meil on ees nii mõnigi ärev aasta. Ei ole praegu näha, et oht kuidagi väheneks, ja seda ignoreerida ei saa. Ohu all on kõik, mida me kalliks peame – meie vaba ühiskond, meie enda vabadus, meie seniloodud rikkused –, ja meie ei kavatse neist loobuda. Riiki on võimalik sõjaliselt kaitsta ja ega meil teist võimalust polegi. Kui keegi rumal meie tahtekindlust katsetada proovib, siis kindlasti me õnnestume, me saame hakkama.

Kaitsevägi vajab teie kõigi abi sõjalise riigikaitse tugevamaks ehitamiseks. Need inimesed ja ettevõtted, kes peavad kandma suuremat koormat riigi kaitseks ettevalmistamisel, ei tohiks selle koorma tõttu kaotada, vaid peaksid hoopis võitma, saama eelise. Ja teisalt, pidev valmiduse tõstmise harjutamine peab saama igapäevaelu loomulikuks osaks.

Heas vormis inimesed loovad ka heas vormis meeskondi ja selle kaudu saab meie ühiskond tugevamaks ja ühtsemaks. Võtame endale eesmärgiks olla esimesed selles, et suudame kogu läänemaailma trendid ümber pöörata ja kasvatada järgmise põlvkonna tugevamaks, vastupidavamaks ja koostööaltimaks, kui meie oleme.

Tulles teemapüstituse ja esimeste mõttearenduste juurde tagasi, ütlen, et sõjaline riigikaitse on kogu ühiskonna asi. Riigikaitse edukus ei tule riigi ning inimese vahelise vägikaikaveo kaudu, vaid tõeliselt edukas riigikaitse saab sündida paljuski läbi kaasamise. Ja selleks, et see kaasamine ei oleks tühi sõnakõlks, tuleb õigel hetkel müksata. Müksata nii riiki kui ka neid, kes riigikaitsele vajalikud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles