TOOMAS HIIO ⟩ Ajalootõde ei ole lihtsalt üks lugudest

Ajaloolane Toomas Hiio. Foto: Remo Tõnismäe

Alljärgnevaks väiksemaks kirjatööks ajendas mind Vahur Laiapea isikulugu «Lilia. Valu ei saa maha panna», mis ilmus 23. veebruari Postimehes. Lugu jutustab ingerlanna Lilia eluloo alates lapsepõlvest Ingerimaal, Eesti kaudu Soome evakueerimisest II maailmasõja ajal ning NSV Liitu tagasisaatmisest vastavalt Soome ja Nõukogude Liidu vaherahulepingule, aga ka Lilia elust Eestis ja Tartus pärast sõda. 1938. aastal sündinud Lilia oli üks paljudest sõja jalgu jäänud inimestest, kes on sõja taaka kogu elu kaasas kandnud.

Nooremad inimesed teavad ingerisoomlastest vähe, sest viimati oli nende saatus rohkem jutuks 1990. aastate alguses. Ingerlaste kodumaa oli Narva jõe ja Peterburi vahel ja nad on nende soomlaste järeltulijad, kelle Rootsi valitsus 17. sajandil sinna asustas või kes ise sinna elama asusid. Sealsed põliselanikud olid isurid ja vadjalased, keda mõnikord samuti ingerlasteks peetakse.

Vabadussõjas võitles Eesti väejuhatuse all Ingeri pataljon, hiljem polk, mille sõdurid ja ohvitserid taotlesid omariikluse loomist Ingerimaal, mis ei saanud teoks. 1930. aastatel langes suur osa ingerlastest, eriti jõukamad talupidajad, kooliõpetajad ja luteri kirikuõpetajad, kommunistliku terrori ohvriks. II maailmasõja ajal evakueeriti ingerlased Soome ja Saksamaa kokkuleppel läbi Eesti Soome, kuid saadeti juba mõne aasta pärast NSV Liitu tagasi. See oli Soome ja NSV Liidu 1944. aasta vaherahulepingu üks punkte. Kodupaikadesse naasta neil ei lubatud, nad asustati Sise-Venemaa oblastitesse. Paljud põgenesid ja tulid Eestisse.