:format(webp)/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
/nginx/o/2008/12/23/109003t1h7094.jpg)
Marti Aavik: kas korralagedus, hr Putin?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Huvitav, miks Venemaa energiagigandi Gazpromi osalusega energiaettevõte järsku Tartu rahu tunnustama asub? Siiani oleme Venemaalt kuulnud peamiselt seda, et Tartu rahu koht on ajaloos ja tänapäevaste küsimustega pole sel pistmist. Isegi Tartu Ülikooli varad on siiani Voronežis, rääkimata muust.
Aga nüüd on üks Venemaa äriühing leidnud Tartu rahulepingust lause, et Eesti on lubanud Venemaale elektrit müüa, kui seda Narva jõe koskedest kunagi saama hakatakse, kusjuures elektri müümise hinnas ja tingimustes pidi eraldi kokku lepitama. Sellest astuvad Venemaa tänased energeetikud seitsme penikoorma saabastega edasi ja üle ning nõuavad nüüd endale üht kinnistut Narvas, millel on Narva veehoidla tammi Eesti poolne ots.
Argumendid, mis Tartu rahu ja praegust tammi siduda püüavad on küll tragikoomilised, aga kogu lugu äratab siiski küsimusi. Gazprom pole ju ometi läänelik poliitikast sõltumatu äriühing, või on siiski? Kas saab olla nii, et Kremli meelest on Tartu rahu koht ajaloo prügikastis, aga energiafirma isemõtlejad võivad vabalt teisiti arvata? Mis teil seal toimub, härrad Putin ja Medvedev?