KRISTJAN JÄRVAN ⟩ Haridus ja riigikaitse kliimaeesmärkide ohvrialtaril

Endine ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Kristjan Järvan. Foto: Eero Vabamägi

• Kaitsekulutused peaksid olema kõikide erakondade jutu järgi Eesti kõige suurem prioriteet.
• Reformierakond on kahvlis.
• Kuna tuuleparke tuleb ajas juurde, maksab maksumaksja neile veel rohkem peale.

Üks oluline ja tihti ignoreeritud aspekt kliimaeesmärkide täitmisel on erakordselt suur korruptsioonirisk. Mõjuanalüüse ei tehta. Rahvale öeldakse, et kõik need protsessid ongi nende jaoks liiga keerulised mõista – pole mõtet seletadagi, kirjutab endine minister Kristjan Järvan (Isamaa).

Kliimaseaduse mõjuanalüüsi saame heal juhul näha alles pärast seaduseelnõud ja tõenäoliselt isegi pärast seda, kui koalitsioon on selle kiirkorras riigikogus vastu võtnud. See-eest on kliimaökonoomika instituut I4CE avaldanud analüüsi, mille järgi Euroopa Liidu 2030. aasta kliimaeesmärkideks peab EU kulutama 5,1 protsenti oma SKPst. Eesti kõneisikud kliimameetmete ideoloogid on seni vältinud kliimameetmete mõju majandusele ja elanike heaolule. Enam möödapääsu ei ole.

Vaatame kaitsekuludele peale

Esiteks tuleb kohe ära öelda, et me teeme lihtsustuse – võtame Euroopa keskmise kulu kliimaeesmärkide saavutamiseks ning kanname selle täpselt Eestile üle. Reaalne olukord on muidugi Eestile palju negatiivsem, sest külmas kliimas fossiilkütusteta ellujäämine ja selle kõrvalt veel lisandväärtuse loomine on paratamatult kordades kallim kui Hispaanias. Seega lihtsustatult – mida 5,1 protsenti SKPst tähendab Eesti majandusele?

Tõenäoliselt on praeguseks juba kõigil teada, et Eesti kulutab riigikaitsele 3 protsenti SKPst. NATOs on kõik liikmed võtnud kohustuse kulutada 2 protsenti SKPst riigikaitsele, kuid kahjuks paljud riigid kulutavad sellest vähem.

Kaitsekulutused peaksid olema kõikide erakondade jutu järgi praegu Eesti kõige suurem prioriteet. Kui Eesti lõpetaks kõik kulutused riigikaitsele – lõpetaks ajateenistuse, ei ostaks relvi, laskemoona, koondaks kutselised sõjaväelased – kas sellest «vabanevast» rahast piisaks, et täita kliimaeesmärke? Ei. Ligikaudu pool jääks puudu.

Hiljuti pandi pausi peale tüli õpetajate ja valitsuse vahel. Kõik valitsuserakonnad lubasid õpetajatele palgatõusu, see kirjutati ka koalitsioonileppesse, aga eelarve läbirääkimistel lepiti hoopiski muus kokku. Eesti kulutab haridusele koos kohalike omavalitsustega kokku ligikaudu 6 protsenti. Ligikaudu sama palju kulutame ka tervishoiule.

Reformierakond on kahvlis, kuna kliimafookusele lisaks on lubatud eelarvetasakaalu, mis tähendab, et kui praegu on riigivõlg 20 protsenti SKPst, siis iga aasta 5 protsenti võlga sinna otsa laduda ei oleks tõenäoliselt tõsise näoga eelarve tasakaaluks nimetatav.

Või kaotame ära kõik riiklikud toetused kultuurile, mis moodustavad 2 protsenti SKPst? Kas oleks vastuvõetav, et riik lõpetab hariduse, kultuuri või meditsiini rahastamise täielikult, et enda arvates maailma kliimat muuta? Tõenäoliselt mitte, aga just ligikaudu see oleks hind kliimaeesmärkide täitmiseks.

Nüüd, kus meil on riiklike kulutuste võrdlusbaas kliimaeesmärkidele olemas, olgu veel ära märgitud, et kõik need kulud ei avaldu riigieelarves. Väga paljud nendest kuludest jäetakse nii-öelda ettevõtjate kanda läbi erinevate bürokraatlike käskude ja keeldudega. Tulemusena on SKP väiksem, mille tõttu on palgad ja kapitalitulud väiksemad – sealt maksulaekumised ja lõpuks ka väiksemad riiklikud kulutused.

Tuleb tunnistada, et need eesmärgid on jaburad. Aga kuidas edasi? Valikute variandid on piiratud. Eelnimetatud kärpeid tõenäoliselt valitsus siiski tegema ei hakka – siis oleks kuningas kohe kõigi jaoks alasti. Reformierakond on kahvlis, kuna kliimafookusele lisaks on lubatud eelarvetasakaalu, mis tähendab, et kui praegu on riigivõlg 20 protsenti SKPst, siis iga aasta 5 protsenti võlga sinna otsa laduda ei oleks tõenäoliselt tõsise näoga eelarve tasakaaluks nimetatav.

Alati on võimalus sellel valitsusel oma senist vasakpööret jätkata. Mida tähendaks kliimaeesmärke rahuldav maksutõus praktikas? See tähendaks sisuliselt, et kui praegu tõsteti käibemaks 20 protsendi pealt 22 protsendi peale, siis peaks teoorias tõstma käibemaksu 32 protsendi peale hoopiski. See hinnang jääb loomulikult alla reaalsusele, sest käibemaksu tõstmine vähendab sisenõudlust ja maksu laekub reaalsuses vähem. Aga see on muidugi selline mõjuanalüüsi jutt, mida valitsus on seni jõudsalt eiranud.

Märksõna «tuulikud ja roheline tulevik» kujutab tehisaru pildina niisugusel moel. Foto: AI, Fotor

Korruptsioonirisk

Üks oluline aspekt kliimaeesmärkide täitmisel, mida on tihti ignoreeritud, on erakordselt suur korruptsioonirisk. Mõjuanalüüse ei tehta. Rahvale öeldakse, et kõik need protsessid ongi nende jaoks liiga keerulised mõista – pole mõtet seletadagi. Meetmeid kohaldavad ametnikud on tihti ideoloogilise sättumusega, et igasugune tegutsemine on parem tegevusetusest ning seega on ka igasugune raiskamine «ülla» eesmärgi nimel õigustatud. Nii tekivadki praktikad, mis igas teises valdkonnas tekitaksid väga palju kahtlustusi ning küsimusi.

Olgu siis siinkohal ära toodud viimane kurioosum, kus kliimaministeerium plaanib hakata tegema järjekordset vähempakkumist tuuleenergiale. Kas Eesti energeetikas on tõesti suurim probleem see, et tuulisel ajal on elektrihind liiga kõrge? Ei. Probleemid on siis, kui tuult ja päikest ei ole, kuid selle olukorra lahendamine kahjuks ei tundu valitsuse radarile jõudvat.

Tuuleenergia vähempakkumine on seekord muidugi veelgi skandaalsem. On otsustatud tehnoloogianeutraalsusest loobuda ehk pakutakse põhjendamatut erikohtlemist meretuulepargi arendajale. Kui palju see «väike» detail maksumaksjale maksma läheb?

Kui võtta meretuulepargi hinnapõrandaks 100 eurot/MWh, oksjon on 4TWh kohta ja hinnavahe võiks eelmise aasta järgi olla ligikaudu 50 eurot/MWh, siis korrutustehte tulemusena saame teada, et maksumaksja hakkab iga aasta 200 miljonit eurot meretuulepargi ettevõttele maksma. Ja nii 20 aastat järjest.

Kuna tuuleparke tuleb ajas juurde, siis tuulisel ajal hind langeb börsil veelgi ehk seda enam hakkab maksumaksja neile peale maksma. Kelle huvides sellise hunniku raha loopimine on?

Veelgi enam – kui palju selle üle diskussiooni on olnud?

Valitsus vaidles nädalaid õpetajate palga 5 miljoni euro pärast. Nüüd on otsustamisel 40 korda suurem summa järgnevaks 20 aastaks lukku panna, kuid sellest võite kuulda vaid meedia ääremärkustes. Sest kliima on ju liiga keeruline ja oluline, et rahvaga arutada või talle selgitada. Ju siis on valitsuse jaoks demokraatia ja kodanike huvid head ainult seni, kuni nad poliitikat ei sega.

Ma siiralt loodan, et enne peaministri põgenemist Euroopasse sõlmitud kahtlased kokkulepped selles koalitsioonis tühistatakse. Kahjuks Reformierakonna senine poliitika sellest muutuda ei saa. Ainsad valikud muutuseks on tõdeda, et kliimaeesmärgid on väljaspool reaalsustaju, lõpetada riigi mõne kriitilise funktsiooni rahastus või loobuda eelarvetasakaalu eesmärgist ja kuhjata hunnikute kaupa riigivõlga.

Kuna järgmise Reformierakonna juhi favoriitidelt on rahvas oodanud üle poole aasta riigimeheliku initsiatiivi haaramist, siis oleks liiast neilt oodata vajalikku puhastustuld erakonna ideoloogias ja personalis. Jätkub senine poliitika, kus kõik asjad on prioriteedid, kuid sõnad ja teod jäävadki eri radu käima.