JUHTKIRI ⟩ Tuleb tõsta panuseid

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Venemaa pole sõda Ukrainas veel kaotanud.
• Seni on Venemaa hirmutamistaktika võitnud Putinile aega.
• Kiiev oleks pidanud suuremat sõjalist abi saama varem.

Lisaks vabariigi aastapäevale oli 24. veebruaril ka kurb tähtpäev: möödus kaks aastat Venemaa täiemahulise kallaletungi algusest Ukrainale. Rohkem kui varem vastab praegu tõele ütlus, mis tuli käibele aastapäevad tagasi, et Ukraina on selle sõja juba võitnud, kuid Venemaa ei ole seda veel kaotanud.

Ukraina jaoks on olnud võit, et Venemaal ei õnnestunud välksõda. Võit on olnud suurte alade vabastamine Harkivi ümber ja Hersoni vabastamine 2022. aastal; võit on olnud ka järkjärguline ligi viiendiku Venemaa Musta mere laevastiku hävitamine, mistõttu on okupandid mere loodeosast välja tõrjutud ning viljaeksport toimib. Vaieldamatult on Ukraina jaoks võit seegi, et peale üksikute paariariikide, nagu Põhja-Korea, Venezuela või Eritrea, ei kahtle keegi selles, kes on agressor. Agressor on Venemaa ning Putin on kuulutatud sõjakurjategijana rahvusvaheliselt tagaotsitavaks.

Ent Venemaa ei ole seda sõda veel kaotanud, sest lääs on Venemaad alahinnanud. Kõigile on tulnud suure üllatusena sealse ühiskonna allasurutus ja tuimus sõja suhtes, vaatamata kolossaalsetele inim- ja tehnikakaotustele. Läänes ei usutud, et Venemaa saadab inimmasse surma nõnda nagu Teise maailmasõja kõige verisemates lahingutes. Aga täpselt nii on juhtunud. Teoreetiliselt võib Putin peale presidendivalimisi – mille tulemuses me muidugi ei kahtle – mobiliseerida veel pool miljonit inimest.

Kui Kiiev oleks saanud kõike vajalikku suurtes kogustes enne ja pärast Harkivi vabastusoperatsiooni, oleks sõda tõenäoliselt juba läbi.

Kuid on võimalik, et seda tehes alahindab Venemaa taas kord läänt. Esimene kord alahindas Putin läänt lootuses, et kallaletung Ukrainale möödub pelgalt «taunimise õhkkonnas», nagu juhtus peale Krimmi okupeerimist ja annekteerimist 2014. aastal, peale mida tavaline elu enam-vähem taastub. Ei taastunud. Putin sai kaela pretsedenditud rahvusvahelised sanktsioonid ning vaatamata sellele, et Ukrainale on osutatud sõjalist abi kogu aeg «liiga vähe, liiga hilja», on kõik Venemaa punased jooned üksteise järel ületatud. Ukraina on saanud mitmikraketiheitjad HIMARS, Ukraina on saanud Leopard 2 tanke ning saab peagi hävitajaid F-16.

Teine kord võib Putin läänega alt minna, minnes kurnamissõtta lootusega, et lääs väsib ning demokraatiate ühtne toetus Ukrainale mureneb Venemaa trollivabrikute hübriidrünnakutes. Senini on ju Venemaa hirmutamistaktika võitnud Putinile aega, lükates edasi olulise relvaabi saabumist Ukrainale. Kui Kiiev oleks saanud kõike vajalikku suurtes kogustes enne ja pärast Harkivi vabastusoperatsiooni, oleks sõda tõenäoliselt juba läbi.

Ent Putin võib alt minna ka oma suure isamaasõja müüdiga. Venelased võivad lahingusse minna Teise maailmasõja aegsete sinelite ja vintpüssidega, kuid erinevalt üldlevinud müüdist ei piisanud sellest fašistide võitmiseks. Selleks oli vaja ka Ameerika konserve, maastikuautosid, lennukeid – üsna hiiglaslikku lendliisi abi demokraatia arsenalist. Seekord on seda võiduks kiiresti vaja ukrainlastel.