ENE KALLAS ⟩ Ehitame maju, ehitame palju

Ene Kallas. Foto: Valmar Voolaid

Kirjanike liidus on üks suur laud. Selle taga istuvad tähtsate nägude ja mõtlike ilmetega kirjutajahärrad ja -prouad ning kirjutavad hoole ja armastusega liidu juhataja karmi pilgu all surematuid sõnu. Neid, mis isegi tulle visatuna ei sütti. Teatavasti ju käsikirjad ei põle.

Muidugi ei ole see nii. Muidugi käsikirjad põlevad, ja kuidas veel. Eriti kui nad on trükitud raamatuteks. Ja koos kirjutavad vaid mõned üksikud kirjanikud. Tihti ei tee nad seda ühes ruumis, kuigi vennad

Strugatskid just niimoodi oma teksti lõidki. Ja vahel kogunevad ka ulmekirjanikud, et üheskoos improviseeritud loomemajades kirjutada kas parasjagu pooleliolevaid asju või siis midagi täiesti uut. Aga nemad ei ole päriskirjanikud. Nemad ei lähe arvesse. Sest nad ei kirjuta sellest, et Kaisal on kaks emast talle, kes avastavad, et nad tegelikult on poisid, ja õhtul tuleb kapsasuppi keeta ja ennäe, rong hilineb. Ikka sellest, et Annuška juba pillas päevalilleõli maha... (Bulgakov). Aga see ei ole siinkohal teema.