Juhtkiri ⟩ Lukašenka tsirkus näitab imelooma

Päeva karikatuur, 26. veebruar. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Valgevene valimistulemustes pole kahtlustki.
• Opositsioonil ei lastud lihtsalt osaleda.

Lukašenka režiim etendas Valgevenes oma seni suurimat valimisfarssi.

Kui Saudi Araabia või paavstiriik Vatikan tunnistavad praegugi ausalt, et nende riigikorraldus pole demokraatlik, on valdavas osas maailma diktatuuririikides pärast Teist maailmasõda kujunenud kombeks väita vastupidist. Mõnegi sellise riigi juhtkond püüab suisa oma kodanikke veenda, et hoopis nemad elavad tõelise rahvavõimu tingimustes, sellal kui mujal, läänemaailmas valitseb pseudodemokraatia. Sellise valitsemiskorralduse juurde kuuluvad reeglina ka valimised, mille tulemus on muidugi juba ette ära määratud.

Järjekordne demokraatia etendamine leidis aset sel pühapäeval Valgevenes, kus toimusid parlamendi ja kohalike omavalitsuste valimised. Kellelgi ei saanud olla kahtlust, et valimised võidavad taas Aljaksandr Lukašenka toetajad, kellel tänavu juulis võib täis saada 30 aastat riigi eesotsas.

Eelmised presidendivalimised 2020. aastal tsirkusedirektor Lukašenka küll tõenäoliselt kaotas opositsioonijuhile Svjatlana Tsihhanovskajale, kuid ametlike tulemuste järgi võitis ta hoopis 80,1 protsendiga häältest. Lukašenka presidentuuri peavad mittelegitiimseks nii EL kui ka USA, aga ta teatas, et kavatseb järgmisel aastal uueks ametiajaks tagasi kandideerida.

Seekordsed üldvalimised olid organiseeritud nii, et opositsioonil polnud võimalustki valitsevat klikki kuidagi üllatada – režiimi vastastel lihtsalt ei lastudki kandideerida.

Seekordsed üldvalimised olid organiseeritud nii, et opositsioonil polnud võimalustki valitsevat klikki kuidagi üllatada – režiimi vastastel lihtsalt ei lastudki kandideerida. Valimistele pääsesid vaid nelja ametlikult registreeritud partei kandidaadid, kes kõik toetavad Lukašenka võimu. Eelmisel aastal püüdis küll enam kui kümme muud parteid samuti valimistele registreeruda, kuid neil ei lastud seda teha.

Ka need abinõud ei tundunud võimudele siiski küllaldased. Osa avaliku sektori töötajaid sunniti osalema eelhääletusel, kus antud hääli on lihtsam sobivaks töödelda. Samuti eemaldati valimisjaoskondades hääletuskabiinide kardinad, et oleks näha, kui keegi oma sedeli rikub. Valijatel keelati ka oma hääletussedelit pildistada – eelmiste valimiste ajal julgustasid opositsiooniaktivistid seda tegema, et takistada häältega manipuleerimist. Esimest korda ei lubata valimistele ka Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) vaatlejaid.

Pole siis ime, et Tsihhanovskaja nimetas valimisi «mõttetuks farsiks» ja kutsus üles neid boikottima. Sellise valimistsirkuse lõpptulemus ei tule kellelegi üllatusena, imeloomana esitletakse taas Lukašenkat ennast.

Valgevene valimised ei vasta seega kuidagi isegi riigi enda seadustele, rahvusvahelistest normidest rääkimata. Eesti peab edaspidigi toetama Valgevene demokraatlikke poliitikuid. Valgevene peab vabastama poliitvangid ning korraldama vabad ja demokraatlikud valimised. Praeguse režiimi juhid aga peavad oma tegude eest vastust andma.