PROFESSOR LEPAOTSAST ⟩ Kogu tõde vabariigi aastapäevast!

Professor Alfred Lepaotsast. Foto: Erakogu

Ega te, narrid, ometi arvanud, et see juhtus kogemata? See niinimetatud vabariigi aastapäev? Muidugi mitte. Me korraldasime selle. Panime pead nii-öelda kokku, mõtlesime välja ja viisime ellu, kirjutab professor Lepaotsast vabariigi aastapäeva järgsel hommikul.

Lepa otsast latsatas lobjakuda,
paju otsast patsatas sula lunda.
(J. Liiv)

Tegeleme sellega kogu aeg.
(K. Kallas)

Kõik toimub vastavalt pikaajalisele plaanile. Ja vastavalt pikaajalisele plaanile on teil nüüd, pühapäeva hommikul, peavalu ja külmkapis kuivab poolik kiluvõileib nagu valitsus Stenbocki majas.

Aga mina olen triksis-traksis ja dekonstrueerin juba diskursust! Kohati on see õige lihtne. Võtame kasvõi selle nii-öelda kilu. Ivan Orava meelest meenutab kilu eestlaste kuningat Lembitut. Hüootiline naer. Orav sai sellipõlves sepahaamriga kaks korda kuklasse ja sestpeale ei tea, mis ta suust välja ajab. Võta nüüd nii-öelda kinni, kas ma tohin sellest õieti nagu rääkidagi, aga kilud on algusest peale tegelikult FSB agendid, isegi fileeritult.

See on infiltreerumise absoluutne tippklass – olla niinimetatud vabariigi aastapäeval kohal kõigis Eesti kodudes, rääkimata asutustest, ettevõtetest ja organisatsioonidest. Kõige andekama, võiks öelda, et kilude Stirlitzi treenisime räimeks ja lasime Eesti rahvuskalaks valida.

Kuid diskursuse dekonstrueerimisest jääb väheks, diskursust tuleb üksiti ka konstrueerida. Näiteks koos mõttekoja JULK progressiivsete noortega konstrueerisime üsna meeleoluka niinimetatud vabariigi aastapäeva paraadi. Ega te, narrid, ometi arvanud, et see oli päris?

Kõik need masinad, sõjaväelased ja kümme tuhat pealtvaatajat? Nii-öelda nagu tegelikult? Hüootiline, pinnakulaarseks kippuv naer. Need olid hologrammid, kullakesed. Kõige keerulisem oli orkester, eriti see suur jämeda häälega pasun, aga ära tegime. Eesti on ammuilma nii progressiivne, et selline ajast-arust tingeltangel kellelegi tegelikult nii-öelda korda ei lähe.

Kõik need lapsukesed, lipud käes, kõik need sõbralikult naeratavad inimesed, uljalt marssivad sõdurid, mürisevad soomusmasinad – puha silmapete. Mille me lõime NATO valvsuse uinutamiseks ja üldse. Tegelikult niisama, nalja pärast. Siis hea rahulik koolivõrku korrastada ja sõidukiirust piirata.

Kahjuks tehisaru päris kõikjale veel ei jõua. Ikka leidub kuskil kolkas mingeid nii-öelda maakaid, kes peavad mingeid koole ja tirivad päris lipumasti päris lippe, takistades sellega inimeste vaba eneseteostust ning ühiskonna arengut ettenähtud suunas ja tagasi. Peangi vastava ettekande koostama, see korralagedus tuleb lõpetada. Pole ka välistatud, et niinimetatud kaitseväe niinimetatud paraadi hologrammide sekka puges ka üksikuid lihast ja verest isendeid. Selle kohta ootan ise ettekannet kiludelt.

Mis viib meid sujuvalt meretuuleparkide juurde. Kuhu ma kavatsen lähimaks paariks nädalaks nagu jäädagi. Nii-öelda arhüksost ootama.