Katrin Lust presidendi kõnest ⟩ President hingab lihtinimesega samas rütmis

Katrin Lust Foto: Mihkel Maripuu

Kui president Alar Karis rahvaga räägib, siis ta räägib minu jaoks alati nii-öelda mulle arusaadavat keelt ja peegeldab seda suurt ja keerulist maailma minuga ühes rütmis, kirjutab Elu24 peatoimetaja Katrin Lust.

Ta ei ole jäänud rahvast võõraks ega kaugeks oma positsiooni tõttu ja tal on võime näha ja tunda seda, mida tunneb lihtne inimene siin, meie väikeses riigis. See on tegelikult väga eriline anne, mida üks president saab endas kanda, olla üks meie seast.

Mulle meeldib ka see, kui president meiega räägib, siis ta ei riiva kedagi valusalt ja isegi tänavused valitud teemad said kõnes esitletud nii, et teised huvigrupid ei tundnud, et nad oleksid vähem olulised.

President rääkis kolmel olulisel teemal – haridus, riigikaitse ja majandus... Aga mainis muu hulgas, et keskkond, tervis või kultuur ei ole seetõttu vähem olulised. Ilus. Keegi ei ole vähem tähtis, aga kõike olulist ei jõua nagunii kunagi puudutada.

Viimasel ajal räägivad kõrged poliitikud tihti sellest, et me hakkame väsima Ukraina sõjaga seotud teemadest. Mina, kes ma sõidan oma saadetega seoses pidevalt mööda Eestimaad ringi, ei tunne küll kuidagi, et meie süda Ukraina vastu oleks jahenenud. Eesti inimene lihtsalt tahab, et märgatakse ka teda ennast siin ja praegu kõigi nende eluraskuste keskel, milles enamik meist elab.

Mulle väga meeldis, et president Karis ei alustanud vabariigi aastapäeva kõnet Ukraina teemal, vaid puudutas kõigepealt meie kohalikke hingelähedasi teemasid, nagu meie õpetajaid, haridust, vaimurikkust ja rahvusmõtet.

Mulle meeldis ka see, et president rääkis sellest, kuidas me ei tohiks sulgeda ühtegi kooli ainuüksi tema suuruse tõttu või selleks, et hoida kokku raha. Ta valutas südant ka nende noorte pärast, kes peavad omandama haridust pealinnast kaugemal väikestes kohtades või et hea haridus peaks olema meie lastele tagatud hoolimata pere elukohast või majanduslikust seisust.

Need teemad on meile olulised, sest kuidas me saame aidata kedagi teist, kui me ise ei ole vaimult terved.

Presidendi jutt tehisintellektist oli samuti selge ja arusaadav ning andis omamoodi isalikku julgust seda suurt ja arusaamatut maailma mitte karta.

Ja alles siis, kui meile olulised, südamele lähedased kohalikud teemad said puudutatud, rääkis ta julgeolekust ja sellest, miks me ei tohi unustada Ukraina sõda. Samas suutis ta tänasel pidupäeval külvata ärevuse ja hirmu asemel siiski rahutunnet ja tuletas meile kõige selle maailmas valitseva hirmsa kõrval veelkord meelde, miks meil pole põhjust kedagi ega midagi karta.

Kui me oleme valmis koos liitlastega, siis sõda meie õuele ei tule, ütles president nii veenvalt ja rahulikul noodil, et mina igal juhul usun teda.

Mulle meeldib, et Eestil on president, kes räägib mulle arusaadavas keeles, kes ei tundu mulle oma jutus ja olemises kõrk ja kes oskab puudutada minu hingekeeli ja rääkida minuga rahulikul noodil ilma et ma tema juttu kuulates erutuksin või talle läbi teleekraani vastu vaidleksin.

Eestil on minu jaoks üle pika aja president, kes hingab lihtinimesega samas rütmis ja suudab nagu hea kooliõpetaja tuua klassiruumi rahu ja lugupidamise tema enda vastu.

Kõne lõpp aga liigutas mind sedavõrd, et poetasin isegi pisara, kui president tuletas meelde viimase laulu ja tantsupeo vihast vihmaturtsatust sel suvel, millele laulsid noored laulukaare all julgelt vastu «Sata, sata vihmakõnõ, ma ei pelga Sinno!»