Tiina Kaukvere ⟩ Nüüd pannakse väikekoole juba kiirkorras kinni!

Elu Jäneda lasteaias Foto: Erakogu

Kui järgnev lugu ei näitlikusta seda, et väikses Eestis peaks suuri haridusküsimusi otsustama spetsialistid ja mitte kohalikud poliitikud, sest see on palju enamat kui alati erinevatest suundadest puhuv poliitiline vaidlus, siis ma ei tea, mis näidet veel vaja oleks, kirjutab ajakirjanik Tiina Kaukvere.

Kas meil on mingi süsteemne ja lai ülevaade haridusele ja ka laiemalt elukorraldusele Eestis, Kristina Kallas (ja tegelikult kõik inimesed, kes selle teemaga kokku puutuvad, kindlasti ei ole see ühe inimese mängumaa ja ka vastutus seetõttu). Tapa valla juhtkond soovib kiirkorras (sisuliselt mõne kuuga) likvideerida kahe kooli põhikooli lõpuastmed Jänedal ja Lehtses, sest raha pole. Ja korralikku mõjuanalüüsi selleks polnud ka aega teha, rääkimata üleüldse oma valla kogukondadelt arvamuse küsimist. Plaani tutvustati kohalikele mõni nädal enne volikogu istungit.

Kiirustamise põhjus on selgelt selles, et samal ajal on «riik» ehk haridusministeerium andnud teada, et hakkab arutama valdadega, kus gümnaasiumiosades on alla 100 õpilase, sinna vastuvõtu lõpetamist. Paraku on Tapa valla mõlemad töötavad gümnaasiumid selles nimekirjas, inimesi on 50 ringis kummaski! Heal juhul saaks ühe gümnaasiumi kokku.

Loomulikult on valla keskselt nüüd vaja kõik suunata selleks, et päästa gümnaasiumiharidus. See on täiesti loogiline, ehkki seaduse järgi peaks KOVi roll olema seista just kodulähedase põhihariduse eest. Aga kuidas ta saakski seda teha, kui teisel pool hääbuvad ka gümnaasiumid. Ühendvald Tapa-Tamsalu on küll «toreda» ja uue omanäolise kiirlahenduse välja töötanud: mõlemad gümnaasiumiosad tahetakse ikkagi säilitada kahe koolimajaga Tapal ja Tamsalus, aga neil on lihtsalt üks nimi. Siis on ju asutus suurem! Ja samal ajal likvideeritakse kiirkorras põhikooli viimane aste Jänedal ja Lehtses.

Selline on ühe omavalitsuse haridusreformi tase. Tase! Kogu krempel ühe raksuga. Mina olen neis koolides mõlemas käinud (Tapal, Jänedal). Olen mõlema vilistlane, mõistagi olen emotsionaalselt seotud mõlemaga. Ma loodan, et mul on siiski objektiivset pilti.

Ma ei arva, et kui lapsi ei sünni, pole koole vaja reformida ja kõik on ja jääb nii, kuis oli. Aga kui teha nii paljusid inimesi ja tulevikku mõjutavad otsused, on selge, et kaks (tegelikult ju isegi palju rohkem) sellist otsust ei saa sündida korraga kiirkorras. See näitab, et asi on mäda. Ja samas ei saa hääbuvaid koole täis omavalitsus seista korraga oma gümnaasiumihariduse ja maakoolide eest. Arvata on, mis ohvriks tuuakse.

Niisiis, ma loodan, et kogukonnad julgevad enda eest seista, sest nii tähtsaid otsuseid niimoodi teha ei tohi. Minu arust peaksid sellises otsustajate tiimis olema visionäärid, oma ala tippspetsialistid väga erinevatest valdkondadest, kes suudaks emotsioonideta keskselt läheneda. Iga kogukonna jaoks on ju kooli kadumine täielik tragöödia, aga raskeid otsuseid on sellegi poolest vaja teha.

Milline on hea elu Eestis? Kas me peaks kõik Rae valla põldudele majad ehitama? Loodan väga oma kolleegidele ajakirjanduses, et see teema saaks suurelt ja komplekselt ette võetud, neid näiteid hakkab tulema paljudest paikadest. Ukraina sõja valguses on kõik meie mured (peale jõhkardist naabri) väiksed, aga minu arust on see oluline teema. See pole egoismiga seotud, mina selles vallas ei ela, see pole minu võitlus. See on lihtsalt õiglustunnet riivav küsimus, kuidas nii oluliseid otsuseid tehakse.