JÄRELVAADATAV ⟩ Riigikogu väisab Islandi endine välisminister, kes esimesena maailmas Eesti taasiseseisvust tunnustas (1)

Juku-Kalle Raid
, kolumnist ja Riigikogu liige (Eesti 200)
Copy
Tallinnas, 04.03.1996. Vasakult Islandi endine välisminister Jon Baldvin Hannibalsson ja Lennart Meri. Maarjamaa risti üleandmine.
Tallinnas, 04.03.1996. Vasakult Islandi endine välisminister Jon Baldvin Hannibalsson ja Lennart Meri. Maarjamaa risti üleandmine. Foto: Peeter Langovits

Islandi eksvälisminister Jon Baldvin Hannibalsson külastab täna riigikogu ja peab sealses konverentsisaalis loengu, mille alates kella 16st kannab üle Postimehe veebiportaal.

Hannibalssoni loeng «Maailma murrang: 1990 ja 1991. aasta» käsitleb toonase poliitikamaailma telgitaguseid ning kirjeldab, kuidas üldse sai võimalikuks, et Eesti-sugust väikeriiki iseseisvana tunnistati. Esimene meie iseseisvuse tunnustaja oli just Island.

Hannibalssoni loeng toimub 21. veebruaril kell 16.00 riigikogu konverentsisaalis. Ühtlasi tähistab Hannibalsson samal päeval oma 85. sünnipäeva.

Hannibalsson on praeguses poliitilises olukorras teravalt kritiseerinud läänt, et ei suudeta ega taheta midagi tõsist Venemaa vastu ette võtta.

«Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli tegelikult ainulaadne võimalus uue ja demokraatliku Venemaa ülesehitamiseks kommunistliku süsteemi varemetele. Teame seda nüüd tagantjärele tarkusena. Pärast Jeltsini valitsusaja kaost ja lagunemist on Venemaa Putini võimu all naasnud minevikku – autoritaarse riigi juurde, millel on imperialistlikud ambitsioonid. Sellest tulenevalt on Venemaa oma naabritele ohtlik. See oli tõepoolest Lääne juhtide ebaõnnestumine,» ütleb Hannibalsson.

Hannibalsson on lähedalt käinud läbi pea kõigi eesti taasiseseisvumisaegsete poliitikutega: Lennart Meri, Mart Laar, Siim Kallas, Edgar Savisaar jpt.

1992. aastast meenutab ta lustlikku lugu Lennart Merega seoses: «Kui Lennart Meri oli suursaadik Helsingis, oli Eesti riik saanud küll saatkonnahoone, aga mööbli ega isegi elektri jaoks raha ei olnud. Käisime seal külas ja pimeduse saabudes saadeti mind naabermajja Taani saatkonda küünalde järele. Palusin majahoidjal oma kolleegile, Taani välisministrile edasi öelda, et naaberriik Eesti on hädas ja vajaks hädasti küünlaid. Kolleeg aitaski.

Hiljem kohtudes rääkisime tema võimalikust presidendiks kandideerimisest. Soovitasin tal hankida auto ja mögafon ning hakata maakohtades kampaaniat korraldama, kui kandideerimine on ta tõsine soov.

Meri kartis väga, et Rüütel saab juba esimeses voorus nii tugeva toetuse, et teist vooru parlamendis, mis oleks ta ainuke võimalus, ei tulegi. Selle peale soovitasin tal tekitada kandidaat, kes Rüütlilt hääli vähemaks võtaks. Meri tegi nimekirja võimalikest inimestest ja selle eesotsas oli Rein Taagepera. Ta helistaski Taageperale, selgitas oma plaani ja palus tal kandideerida. Taagepera ütles: okei, aga kui ma olen edukas, siis poolel teel ma seisma ei jää.

Taagepera sai oma kampaaniat teistest hiljem alustada. Kui ta oleks paar nädalat kauem saanud seda teha, võinuks ta olla Merist edukam, sest maakohtades toetati teda rohkem. Igatahes, plaan töötas, Meri sai teise vooru ja võitis valimised.»

(1992. aastal andis presidendikandidaatidele hääli rahvas. 20. septembri 1992 valimistel ei saanud ükski presidendikandidaat nõutaval hulgal (üle 50 protsendi) hääli: Rüütel sai 41,8 protsenti, Meri 29,5 protsenti, Taagepera 23,4 ja Lagle Parek 4,2 protsenti. Meri valiti presidendiks riigikogu esimesel istungil 5. oktoobril 1992. Allikas: Vabariigi valimiskomisjon.)

Hannibalssoni kutsus Eestisse Riigikogu väliskomisjoni liige Juku-Kalle Raid ning Eesti-Islandi parlamendirühm.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles