Viktoria Ladõnskaja-Kubits ⟩ Poliitiliste ülejooksikute anatoomia

Viktoria Ladõnskaja-Kubits. Foto Mihkel Maripuu, Postimees Foto: Mihkel Maripuu

Eesti poliitikas on erakonna vahetamine või tavainimese keeles «ülejooksmine» üsna levinud nähtus: oli, on ja jääb. Vaatleja jaoks on see justkui teravmeelitsemise või ironiseerimise koht, kuid poliitikud ise tajuvad erakonna vahetamist hoopis teisiti, märgib kolumnist Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Isamaa).

Üheksa aastat tagasi, kui olin alles poliitikasse läinud ja nägin palju asju pigem «mittepoliitilise silmaga», tundus erakonna vahetamine mulle eluvõõra käitumisena. Olin oma kommentaarides väga radikaalne nende suhtes, kes pereheitmise teed on läinud. Möödusid aastad ning poliitikast väljumise ajal ma end selles rollis endiselt ette ei kujutaks, aga küsimusele, miks erakonna vahetamise trend Eesti poliitikas nii levinud on, olen saanud loogilise vastuse.

Näiteid «ülejooksmisest» on küll ja veel. Viimasel ajal on Keskerakonna siseelu need teemad taas fookusesse tõstnud: Keskerakonnast sotsidesse, Keskerakonnast Isamaa ridadesse, Keskerakonnast Reformierakonda, pisut varem oli ka Keskerakonnast EKREsse – kõik teed on avatud. Kuigi need liikumised ei ole midagi võõrast ka teiste erakondade jaoks. Oleme näinud minekut Isamaast Reformierakonda, SDEst Isamaasse, rohelistest Eesti 200sse ja Reformierakonnast Keskerakonda. Üldjoontes on liikumine tihe. On näiteid, kui lausa (endise) esimehe kohalt minnakse teise erakonda või asutatakse uus. Juhtunud on ka sedapidi, et endisest erakonnajuhist saab uue erakonna juhtiv poliitik.