JUHTKIRI ⟩ Visiitkaardi lõpp

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Pajumäe talu oli kui Eesti põllumajanduse visiitkaart.
• Ettevõtjad soovivad valitsuselt selgeid sõnumeid.
• Põllumehed vajavad kindlust maaelu edendamisel.

Pajumäe talu tegevuse lõpetamine on paraku vaid üks näide nende seast, mis viitavad inimväärse elu järkjärgulisele hääbumisele maal.

Esmaspäeval sai teatavaks uudis, et aastaid Eestile mahetooteid pakkunud Pajumäe talu lõpetab kevadest tegevuse. Küllap on paljud meist mekkinud Pajumäe talu tooteid, olgu kohupiimakreemi või mahejogurtit.

Pajumäe talu sulgemise otsus on sümboolse tähendusega, sest lisaks populaarsusele rahva seas oli see tootja pälvinud ka hulga tunnustusi. 2010. aastal sai talu Eesti parima mahetootja, 2012. aastal rohemajanduse edendaja ja aasta talu ning 2016. aastal Eesti parima talutoidu tiitli, 2017. aastal Viljandi maaelu tunnustuse. Seega oli Pajumäe talu justkui Eesti põllumajanduse visiitkaart.

Ometi tegevus lõpeb. Miks? Siin tunduvad rolli mängivat mitmesugused faktorid. Otseseks ajendiks on saanud 2018. aastal valminud meierei, kuhu investeeriti 1,2 miljonit eurot. Kuid koroonaviirus ja Ukraina sõjaga kaasnev hinnatõus on teinud võimatuks uute investeeringute tegemise. Paraku tuleb põllumajanduses konkurentsis püsimiseks uuendada ka tootmiseks vajalikke hooneid ja masinaid. Kui aga tõsta raha saamiseks toodete hinda, tekitab see tõrke tarbijais, kes niigi praegu sente hoolikalt loevad. «Eelista eestimaist» on ilus loosung, aga sellele tuleb anda ka reaalne sisu. Meie toidujulgeolek tähendakski just Eesti põllumeeste eelistamist.

Olulist rolli talu sulgemisel mängis ka viimastel aastatel teistelegi Eesti ettevõtjatele tuttav stress, mida tekitas pidev balansseerimine piiri peal, et ots otsaga kokku tulla.

Kuid võib arvata, et olulist rolli talu sulgemisel mängis ka viimastel aastatel teistelegi Eesti ettevõtjatele tuttav stress, mida tekitas pidev balansseerimine piiri peal, et ots otsaga kokku tulla. Keegi ei jaksa lõpuks säärase pinge alla elada ja töötada.

Postimees on varemgi kirjutanud, et ebakindlas ettevõtluskeskkonnas vajavad ettevõtjad vähemalt valitsuselt kindlaid sõnumeid ja arusaama, et valitsus on nende poolel. Mida aga me näeme? Paraku vaid maksutõuse või uusi makse. Tagatipuks teatab peaminister Kaja Kallas, et me vingume end vaeseks.

Pajumäe talu kindlasti ei vingunud. Nad tegid oma tööd hoole ja armastusega aastakümneid. Nagu ka paljud teised Eesti ettevõtjad. Ent kui ettevõtluskeskkonnast ei õhku kindlust, kui mõnes kohas maal kaob elekter mitmeks päevaks ja puudub ka teehooldus, siis see ei viita sellele, et Eestis peaks keegi hakkama maaelu edendama. Lisatagu sinna kõrvale teated väikekoolide sulgemisest.

1990. aastail oli põllumajandusminister ilmselt üks vihatuimaid ministrikohti valitsuses. Põllumehed polnud kunagi rahul, mõni neist tembeldati ka kolhoosikorra taganutjaks, kuid põhiprobleem oli siiski asjaolu, et Eesti ei kehtestanud tolle. Euroopa Liitu astumine pidi lahendama mitu probleemi korraga: hakkas kehtima üldine Euroopa Liidu tollipiir ja põllumehed said hakata taotlema ka ELi maaelu- ja põllumajandustoetusi. Nüüd on aga mõttekoht, kuidas edasi, et meie põllumehed sooviksid tulevikuski meie toidulaua eest hoolitseda.