:format(webp)/nginx/o/2018/02/22/7611759t1hb1a6.jpg)
Minu kõige varasem ühiskondlik mälupilt on Stalini surmast. Olin saamas kuueaastaseks, kirjutab tänane Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste, alustades oma kirjatükki Konstantin Pätsi 150. sünniaastapäeva puhul.
Minu kõige varasem ühiskondlik mälupilt on Stalini surmast. Olin saamas kuueaastaseks, kirjutab tänane Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste, alustades oma kirjatükki Konstantin Pätsi 150. sünniaastapäeva puhul.
Peagi tuli minna kooli, esimesse klassi. Meie koolis – tänases Treffneri gümnaasiumis, toonases Tartu 1. keskkoolis – oli veel alles sõjaeelset Eesti aja vaimu. Seda oli tunda õpetajate hoiakus. Aga kõige ilmsem oli see vaim õpilaste omavahelistes jutuajamistes.