Vaadates poliitikute kommentaare, tekib tunne, et meie majanduse hädades on süüdi halb ilm ja rahvusvaheline imperialism. Noorematele selgituseks, et need olid argumendid, millega Nõukogude Liidu kommunistlik partei selgitas rahvale, miks ühte või teist kaupa poes saada ei olnud. Nüüd loeme pealkirju, et me vingume ennast vaeseks. Teisisõnu väidab peaminister, et eestlased on regiooni suurimad vingujad ning see võimendab muuhulgas ka riigi majanduslangust.
Majandusteadlasena pean märkima, et tema sõnades on terake tõtt. Kuid nagu ikka, on saatan peidus detailides. Majandusteooria tunneb kahesuguseid ootusi: ratsionaalseid ootusi ning adaptiivseid ootusi. Adaptiivsed ootused tähendavad seda, et me teeme oma tuleviku otsuseid minevikuandmetele tuginedes. Kui eelmisel aastal oli näiteks inflatsioon 2,5 protsenti ja majanduses ei ole oodata mingeid suuri vapustusi, siis on suhteliselt mõistlik eeldada, et ka järgmisel aastal võiks inflatsioon olla 2 protsenti või 2,5 protsenti, ja ilmselt ongi. Kui me nii mõtleme ja sellega arvestame, siis mõneprotsendiline inflatsioon tegelikult meie tegevust ei mõjuta, kuna seda on juba eelnevalt arvesse võetud, näiteks ettevõtte eelarve koostamisel. Selline tuleviku prognoosimine eeldab aga, et mingeid suuremaid vapustusi majanduses ei toimu. See on nagu auto juhtimine läbi tagasivaatepeegli: ilus sirge tee, mis seal ikka valesti saab minna.
/nginx/o/2018/01/09/7473341t1h9633.jpg)
/nginx/o/2024/02/08/15875057t1ha169.jpg)