Juhtkiri ⟩ Eesti lennufirma võimatu rehkendus

Päeva karikatuur, 19. veebruar. Foto: Urmas Nemvalts

• Eestis ei saagi kasumlikult lennata.
• Lennuühendusi on meil aga vaja.

Eesti lennufirma lugu on kui üks pikaldane ja piinarikas kurbmäng, mis tundub kõrvaltvaatajale päris arusaamatu.

Kuidas on võimalik, et üht firmat – mida meile on hädasti vaja, sest kõik ju teavad, et meie lennuühendused on kehvad – ei suudeta aastakümneid korralikult tööle saada? Välismaalt tulevad kõrgepalgalised spetsialistid, aga lõpptulemus on ikka ja alati suur kahjum, mis jääb maksumaksja kraesse.

Kurb tõsiasi on aga see, et teistmoodi polegi eriti võimalik. Postimees nentis laupäeval, et Eestis ei saagi kasumlikult lennata, sest oleme liiga väikesed ja vale koha peal, asudes sõna otseses mõttes läänemaailma ääre peal.

Täpsemalt, pole võimalik luua kasumlikku ettevõtet, mille põhiäri oleks Tallinna vahet lendamine. Omaaegne Estonian Airi nõukogu esimees Erkki Raasuke nendib, et Tallinnast on võimalik leida neli-viis lennukitäit maksvaid kliente. Kuid selleks, et lennufirma enam-vähem nulli tuleks, oleks vaja 15–16 lennukit.

Ilmselt saaks Tallinna-liini kasumlikult tööle panna mõni suur rahvusvaheline lennufirma, kuid temal ei pruugi olla – ja tõenäoliselt polegi – huvi lennata neil aegadel, mis Eestile vajalikud oleksid.

Küll me ise need tunnid Kopenhaageni või Frankfurdi lennujaamas ära kannataks, aga häda on selles, et meil on vaja ka välismaalasi siia saada.

Lennuühenduste vajadust ei tingi aga lihtsalt eestlaste mugavus, soov kiiremini palmi alla või otsemini töökohtumistele jõuda. Küll me ise need tunnid Kopenhaageni või Frankfurdi lennujaamas ära kannataks, aga häda on selles, et meil on vaja ka välismaalasi siia saada.

Tiheda graafikuga äriinimene, kes pole veel päris selles kategoorias, et eralennukiga liikuda, tahab kiiresti kohale tulla ja kiiresti lahkuda. Talle pole mõtet rääkida internetiühendusest ja kaugtöö võimalusest vahemaandumisel lennujaamas või kujuteldavas ükskõik kui heas Tallinna-Riia rongis. Selle jutu peale saadab ta meid lihtsalt pikalt ja jätab tulemata. Sellisel moel kaotsi minevat summat on keeruline täpselt kokku lüüa, aga võib üpris kindel olla, et see pole null.

Seega, kuidagi tuleb meile lennuühendused tagada. Jääb küsimus, kuidas täpselt. Kas selleks on tingimata vaja oma lennufirmat? Kui jah, siis tuleb järgmine küsimus, mil moel seda ülal pidada – on ju teada, et see ei saagi kuidagi kasumisse jõuda. Kas maksta sellele lihtsalt peale? Siin tulevad mängu juba ELi riigiabi piiravad reeglid.

Täiesti võimalik on aga jõuda ka järeldusele, et meil polegi vaja oma lennufirmat. See aeg, kus igal tõsiseltvõetaval riigil pidi tingimata lennufirma olema, on möödas. Euroopas on terve hulk riike, kellel seda pole, neist lähim meile on Leedu. Siis tuleb edasi mõelda, kuidas piisavad lennuühendused siiski tagada. Kas jääda lootma turule? Või tellida need hoopis riigihankega mõne välismaise firma käest?