Arved Breidaks

FOTO: Erakogu

Ajakirjanik Arved Breidaks tõdeb, et mitmed Eesti väiksemad maakonnad on jõudnud omadega seisu, kus nende tõsiseltvõetavus on muutunud küsitavaks. Ilma kõrvalise abita pole nende konkurentsivõimet võimalik taastada.

Eesti riigimasina järjepidev efektiivsemaks timmimine on maakonnalinnadest ära viinud hulga häid töökohti ning, nagu osutas aastapäeva kõnes vabariigi president, tekitanud kohalikes inimestes mulje, et riik kolib nende juurest minema.

1990ndatel oli maakondades kohalik politseiprefektuur, oma päästeteenistus, teedevalitsus, halduskohus, haigekassa kontor... Enamik neist olid iseseisvad struktuuriüksused oma eelarve ja juhtkonnaga.
Praeguseks on suurem osa neist igasuguse otsustusõiguse minetanud või sootuks kinni pandud. Maakondlikud üksused on ühendatud regionaalseteks, juhtkond ning toetav personal (näiteks raamatupidajad) koondatud Tallinna, Tartusse, Pärnusse, Jõhvi. Vähendatud on kohalolekut hõredalt asustatud kohtades, kus on suletud päästekomandod, konstaablipunktid.

Toimunud struktuurimuutuste ja sellega kaasnenud koondamiste käimatõukavaks jõuks on olnud siiras soov pakkuda maksumaksjale efektiivset avalikku teenust. Kui ühendada neli-viis politseiprefektuuri või päästeteenistust üheks, siis pole nii palju juhte ja raamatupidajaid vaja ning raha saab kasutada eesmärgipärasemalt.

Pealegi, kui palju siis ikka on inimesel asja politseiprefekti või halduskohtuniku juurde? Üsna harva. Sestap on riigireformijad lähtunud põhimõttest: kel janu, sel jalad. Riigile on odavam lasta inimesel töövõimetusleht postiga haigekassa piirkondlikku keskusse saata, kui nende kogumiseks ja töötlemiseks igas maakonnas ametnikke palgal hoida.

Teenused kolitakse sinna, kus asuvad inimesed, ja kui maal on rahvast vähe, siis tuleb seal leppida teenuse mõnevõrra halvema kvaliteediga, mis ei tähenda, et see puuduks. Hästivarustatud tuletõrje jõuab küll põlengule, kuid teeb seda hiljem.

Mõistagi on avaliku sektori töökohtade vähenemine väiksemates kohtades mõjutanud seal ka erasektorit. Kui pole direktoreid, siis pole ka autopesijatel tööd, ja kui pole kontoriinimesi, siis kellele peaks kohvik salatit müüma?

Ametkondi ja ministeeriume ei tuleks selle eest aga veel hukka mõista, et nende eesmärgiks on maksumaksja raha võimalikult efektiivne kasutamine. Politsei- ega päästeameti ülesanne pole hoida üle Eesti palgal võimalikult palju ametnikke ja teenistujaid, vaid tagada inimeste julgeolek parimal võimalikul viisil, mida eelarve võimaldab.

See Eesti riigimasina lipukiri on õige, sest efektiivsuse vastand on ebaefektiivsus ehk raiskamine. Maksumaksja raha raiskamine ei saa aga olla ühegi riigi eesmärk.

Nagu vabariigi president viitas, on üha suurema efektiivsuse poole püüdlemisel ka oma varjupool. Paljud inimesed, eeskätt külades, tunnevad end riigi poolt mahajäetuna, sest riiki «pole näha».

Kuigi avaliku teenuse alla käib ka näiteks ühistranspordi korraldamine ja teehooldus, mida peaks siiski ka maal «näha olema», pole riigiametnikke maakondadesse tõesti kuigi palju alles jäänud. Kohalik vallamaja on maal lähim märk riigivõimust, kuigi vallavalitsus formaalselt ju riiki ei esindagi.

Head lahendused ei kasva puu otsas. Presidendi väljendatud mure Eesti kiire (suur)linnastumise pärast pole tänavune avastus ja kui lahendus sellele oleks olemas, siis oleks seda juba rakendatud.

Õigupoolest oleks kõige lihtsam käega lüüa, sest linnastumine on ju üleilmne protsess, millele vastuseismine võib eemaltvaatajale tunduda võitlusena tuuleveskitega. Isegi Soomes, kus kulutatakse regionaalarengule võrreldamatult suuremaid summasid kui Eestis, tõdetakse, et inimesed kipuvad regionaalkulutustele vaatamata maalt linna minema.

Ka Eestis on omavalitsused, kohati lausa vere maitse suus, teinud investeeringuid koolide-lasteaedade ja muu sotsiaalse taristu parandamiseks, kuid inimesed lahkuvad, sest seda peamist – head tööd – on maakondades vähe.

Lahenduste otsimisel on kerge libastuda populismi libedal jääl. Lihtne oleks nõuda näiteks maakondlike politseiprefektuuride ja päästeametite taastamist, postkontorite taasavamist... Paraku suurendaks see üksnes riigi majandamise ebaefektiivsust ning looks sama palju lisandväärtust kui pealinna reisisaatjad.

Igasugused katsed aega tagasi keerata lõppevad üldjuhul läbikukkumisega. Keegi ei võtaks tõsiselt üleskutset hakata maksuametile tulusid jälle paberil deklareerima, mis sellest, et sel juhul tuleks maksuameti kohalikesse büroodesse võtta palgale hulk uusi ametnikke ja inimesed saaksid tööd. Traktoreid, pöördatru ja lüpsiroboteid ei saa keelustada, isegi kui need on võtnud töö tuhandetelt inimestelt ja süüdi külade tühjenemises.

Ajaloo tagasikeeramise asemel tuleks mõelda Eesti riigimasina arendamisele selliselt, et lisaks efektiivsusele oleks sellel ka regionaalpoliitiline mõõde. See on raskelt ühildatav ja eeldab ministeeriumides ja ametkondades senise tegevuse ümberhindamist, tegelikult selle pea peale pööramist.

Esmalt tuleks lahti saada arusaamast, et Eesti on ametkondlikus plaanis jagatud neljaks regiooniks. Ei ole kuskil kivisse raiutud, et näiteks Lääne politseiprefektuur peab tingimata asuma Pärnus, mitte ­Haapsalus või Kuressaares, või et Ida prefektuuri asukohaks peab olema Jõhvi, aga mitte Narva. Miks on Lõuna maksu- ja tollikeskus Tartus, aga mitte Võrus? Miks asub regionaalministri kontor Tallinnas, aga mitte Paides, Eestimaa südames? Miks asub Tartus ainult üks ministeerium?

Ministeeriumide allasutuste regionaalsed keskkontorid võiksid olla jagatud mitte nelja, vaid näiteks tosina Eesti suurema linna vahel. Nõnda loodaks väiksemates keskustes väärtuslikke töökohti, kuid samas ei loodaks dubleerivaid struktuure, mis vähendaks riigimasina efektiivsust.

Sellele võib vastu vaielda argumendiga, et Eesti riigihaldus on juba paika loksunud ja ametite üle riigi laialipillutamine tekitab üksnes segadust. Segadus sünnib, kuid ka möödub. Väljakujunenud harjumus ei saa olla argument, sest nõnda oleks veelgi lihtsam koondada ka ülejäänud, seni veel provintsi jäänud riigiametnikud Tallinna ja deklareerida, et nüüdsest asubki riik pealinnas. Seda me vist ei taha.

Riigiametite hajutamine on minu meelest tõhusaim viis maakondades uusi töökohti luua nii, et sellest ei sünniks täiendavat halduskoormust maksumaksjale. Peale ühekordse kolimisarve ei too see kaasa täiendavaid kulusid. Pealegi on kinnisvara maakondades odavam ja selle arendamine samuti.

Meil on juurdunud arusaam, et Võrust Tartusse ja Haapsalust Tallinna tööle käimine on normaalne, ent pendelränne Tartust Valka ja Tallinnast Raplasse mõeldamatu. Kui ametniku kolimist koos töökohaga väikelinnast regioonikeskusse peetakse normaalseks, siis sellisel juhul võiks ka vastupidine kulgemine olla võimalik.

Mõistagi ei saa pakutud ümberkorraldused toimuda kahe päevaga. Alustada võiks kas või sellest, et riigiametid teevad selgeks, millised töökohad on võimalik peamajast kohe välja viia ehk millist tööd on võimalik teha distantsilt. Vahest saab seda ühitada ka Eesti kui eeskujuliku e-riigi kuvandiga, anda sellele uus sisu, mida tutvustada ka teistele hajaasustatud riikidele.

Kas pakutud ametkondlike vapustuste järel muutuks riigi teenus maainimesele kättesaadavamaks? Otseselt mitte. Avalike teenuste kättesaadavus saab paraneda vaid juhul, kui selle tarbijaskond suureneb. Kui aga riigimasin ühtlasemalt üle Eesti jaotada, siis kasvab suure tõenäosusega ka maakonnalinnade elanike arv ja see loob juba eelduse ka paremale avalikule teenusele. Samuti erateenuste turu arengule.

Suureneb tulumaksu laekumine, mis annab kohalikule omavalitsusele võimaluse parandada oma teenuste kvaliteeti, olgu selleks siis siledamad tänavad, kõrgema palgaga pedagoogid või suuremad sotsiaaltoetused.

Tuleb mõista, et mitmed Eesti väiksemad maakonnad on jõudnud omadega seisu, kus nende tõsiseltvõetavus on muutunud küsitavaks. Ilma kõrvalise abita pole nende konkurentsivõimet võimalik taastada, sest võimekuse aluseks olevaid tööinimesi lihtsalt pole.

Praegu on mõnel sellisel maakonnal veel enam-vähem toimekas linn keskuseks, aga needki voolavad üsna järjekindlalt tühjaks.

Meil ei ole aga riik nii suur, et võiks mõne piirkonna lihtsalt maha jätta. Vastupidi: Eesti väiksus ja küllalt hea teedevõrk on ­eelis, mis võimaldab suhteliselt madalate kuludega hoida riigiametnikke üle maa. Ametikohtade provintsi «küüditamine» on üks abinõu, kuidas elu maakonnakeskustes turgutada.