Erkki Bahovski ⟩ Märtri lahkumine

Aleksei Navalnõi Foto: SHAMIL ZHUMATOV / REUTERS

Vene opositsionääri Aleksei Navalnõi surm polnud kahjuks ootamatu, mõjudes samas tänasel pärastlõunal väga negatiivsena. Navalnõi surmale olid eelnenud järjestikused uudised sellest, kuidas Ukrainale abi andmine takerdub USA Kongressis, kuidas Euroopa Liidus vaieldakse Ukrainale mõeldud mürskude tootmise üle ja kuidas Vene armee ukrainlasi tagasi suruma on hakanud, kirjutab arvamustoimetaja Erkki Bahovski.

Mind kui enamiku oma elust vabas ühiskonnas elanuna hämmastab jätkuvalt, kui paaniliselt autokraatlikud režiimid kardavad igasuguseid väljakutseid oma võimule. Navalnõi tuli ise Venemaale 2021. aastal tagasi, olles eelnevalt mürgitatud novitšokiga ja saanud ravi Saksamaal (tema meeskond olla arutanud ka Navalnõi ravimist Eestis) ja ta vahistati kohe lennujaamas. Pärast seda järgnes üks kohtuotsus teisele ja üks koloonia teisele. Eelmise aasta lõpus kadus Navalnõi korraks vaateväljalt, et siis lõpuks välja ilmuda Siberi koloonias polaarjoone taga. Aga ei, ikka oli vaja, et ta sureks.

Võib ju mõistatada, miks just praegu. Kas olid Navalõi surmamise (ja olgem lõppjäreldustega siiski ettevaatlikud, sest me ju tema surma täpseid asjaolusid ei tea) ajendiks eesseisvad «presidendivalimised» Venemaal, algav Müncheni julgeolekukonverents või veel midagi, selle ümber võib vaid spekuleerida. Või lisab Navalnõist lahtisaamine karmima tooni nendele Venemaa tagaotsitavatele nimekirjale, kuhu kuulub ka peaminister Kaja Kallas?