Selge see, et välispoliitikat teevad suurriigid ja väikeriikidel tuleb olla statisti rollis. Samas tuleb tõdeda, et Eesti suisa särab välispoliitiliselt suurte veninud sõjalises kokkupõrkes, mida ei nimetata siiani maailmasõjaks. Eesti välispoliitilistest algatustest räägitakse maailmas rohkem kui kunagi varem.
Oma osa selles on kindlasti lääneriikide ladviku sel osal, kes toimuva olemust mõistavad ja toetavad, ise tagaplaanile jäädes, neil, kes julgevad rääkida agressioonist nii nagu see on ja sammuda tõrvikuna kõige ees. Või arvab keegi seda, et Eesti andis omal algatusel oma Javelinid Ukrainale veel enne suure sõja algust?!