Ahto Lobjakas: avatud mikrofon

Ahto Lobjakas. Foto: Priit Simson

Eelmisel nädalal lubas valvsuse kaotanud USA president Barack Obama telekaamerate ees Venemaa kolleegile Dmitri Medvedevile (ja viimase kaudu Vladimir Putinile) «paindlikkust» raketikaitses pärast sügisesi valimisi.

Veebruaris jäi Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble filmilindile, kui teavitas Portugali ametivenda, et riigi rahamuredele leitakse pärast Kreeka pitsitamist lahendus.

Novembris kuulsid ajakirjanikud pealt, kuidas G20 tippkohtumisel nimetas Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy eravestluses Obamaga Iisraeli peaministrit Benjamin Netanyahut valevorstiks.

Piinlik muidugi. Aga neid intsidente seob veel midagi: vaevutajutav, kuid süvenev ebamugavustunne lõhe pärast, mis laiutab poliitikute avaliku palge ja telgitaguse tegevuse vahel. Seda lõhet on aastakümneid aktsepteeritud poliitika loomuliku osana. Aga on tunda, et midagi on katkemas. Kahepalgelisuse talumine avalikes asjades hakkab kaduma.

Seda ennekõike poliitikas. Poliitiku juttu – ilustatud tagatoareaalsust – on üha raskem ajada. Avalikkus eeldab poliitikutelt küüniliselt kahepalgelisust, aga tajub seda üha enam eetilis-moraalse anakronismina. Muutumas on suhtumine nii poliitikutesse kui poliitikasse. Reedeses Financial Timesis kirjutas kunagine juhtiv Briti konservatiiv Michael Portillo, et parteiliikmeks hakkamine «tundub täna ekstsentrilise, haletsusväärse või veidrana».

Alternatiivina (küll veel verisulis) on arenenud ühiskondades koha sisse võtnud nn piraadiparteid. Saksamaal kahe liidumaa parlamenti pääsenud Piraadipartei positsioneerib end poliitikaülesena, tema programmi luuakse jooksvalt liikmete poolt. Berliini parlamendi istungeid kannavad piraadid üle otse internetis. Üha enam vaatlejaid arvab, et piraadid on tulevik.

Ruum, milles poliitika seni eksisteeris, hakkab hingusele minema. Kui ilma telgitagusteta pole poliitikat, siis on hingusele minemas poliitikagi. Avatud mikrofonist – otsekõnest – on saamas seadus.

Vähim, mida poliitikud mõistma peavad, on, et nad ei tegele enam klasside, masside või huvigruppidega, vaid üksikisikutega. See on hoopis teistmoodi suhe. Poliitik ei teosta enam võimu kellegi eest, vaid kellegi nimel. Kellegi nimel, kellel on nimi. Oluline pole enam see, mis teeb inimesed sarnaseks, vaid see, mis neid eristab.

See on põhjapanevalt seotud internetiga, mis on ühtaegu nii instrument kui koht endaloomeks. Piraadid on internetti sündinud. Videod poliitikute äpardustest, vikilekked ja ACTA näitavad suunda tulevikku. Eestit kui e-riiki võiks see tõsisemalt huvitada.