FOTO: Urmas Nemvalts

Traditsioon tähendab üldiselt midagi, mille üle ollakse uhked: koorilaul ja laulupidu näiteks. Mida teha aga siis, kui vaesusest saab samuti traditsioon – põlvest põlve nii elatud-oldud? Tänane Postimees kirjeldab pildikesi ühest Eesti külast, kus elatakse kahe kogukonnana, millest ühes on tasahilju juurdunud vaesus kui traditsiooniline elulaad. See küla on vaid üks näide, seesuguseid külasid on Eestis mitu ning arvestades, et regionaalpoliitika seisneb meil ennekõike loosungites, mitte niivõrd tegelikes sammudes, tuleb neid paiku pigem juurde.



Vähenõudlikkus ei ole tingimata laiduväärt ja täiskasvanud inimesel on õigus oma elulaadi seaduslikkuse raamides kujundada just sääraseks, nagu ta soovib. Ent see peaks olema tema vabade, teadlike valikute tulemus, mitte olude sund. Ent vabadeks valikuteks pole võimalusi, kui igapäevaelu tähendab vaevu ots otsaga kokku vedamist.

Enamgi veel, vaesus sünnitab vaesust. Lastel, kes on sirgunud kitsastes oludes, on harvem väljavaateid «traditsioonilist vaesust» murda. Esiteks pole vanematel tihti võimalustki lapsele kuigi palju lisaks pakkuda, näiteks huviringe või sportimisvõimalusi. Raha selleks lihtsalt ei jätku. Teiseks – ja see on sageli vanemate kodust veel olulisem – ei oska noor midagi muud tahtagi. Puudub motivatsioon otsida teistsugust elulaadi, sest ta pole seda näinud ega tea, kuidas seda saavutada.

Eesti sotsiaalsüsteem kipub olema liiga rahakeskne. See pole otseselt etteheide poliitikutele, sest ka valijate ootused keskenduvad pigem nende summade suurusele, mida riik otse pangaarvele maksab. Samas, eeldame ju, et need, keda oleme valinud, on kompetentsemad, näevad suurt pilti, vaatavad kaugemale pelgast lapsetoetusest. Vaesuse leevendamiseks mõeldud programme on palju keerulisem paari sõnaga valimisvoldikutesse märkida: need nõuavad ju samuti raha ning kui valida on enda või kellegi teise rahakoti vahel, valitakse ikka enda oma.

Meie sotsiaaltoetused pole nii helded, et enamik inimesi, eriti need, kellel on lapsed, vaesuse teadlikult elulaadiks valiksid. Kuid vaid riigi rahalise toetuse juurdenõudmine ei ole mingi lahendus.

Põlvest põlve kitsikuses kasvanud ja vaid teiste abile lootev vähenõudlikkus jätab anded kiduma: võib-olla on juhutöödest elatuvas noores mehes peidus geniaalne insener, aga keegi ei saa sellest kunagi teada, sest tema elu on lihtsalt läinud nii nagu tema isal ja vanaisal. Selline olukord peaks olema välditav, nagu peaks olema välditav ka sunnitud vaesus. Selleks aga vajame rahast pikemaid plaane.