Nils Niitra: «analüüs» võtab haldusreformi isu

Nils Niitra
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nils Niitra
Nils Niitra Foto: Sille Annuk

Kirjutasin veel mõned aastad tagasi vihaseid arvamuslugusid, nõudes valitsuselt haldusreformi läbiviimist. Aja jooksul on seda teemat hakanud ümbritsema säärane silmakirjalikkuse udu, et minust on saanud haldusreformi vastane, sellisel kujul, nagu meile praegu kaela määritakse.



Äsja esitles regionaalminister Siim Kiisler ühinenud omavalitsuste finantsmõjude analüüsi. Tegu on 19-leheküljelise dokumendiga, millest leiab läbikirjutatud teksti kokku kümme lehekülge. Analüüsi koostas, muide, regionaalministri alluv Ave Viks.

Koostaja leiab teatud statistilisi meetodeid kasutades: omavalitsuste valitsemiskulude osatähtsus eelarvetes on kahanenud ühinemiseelselt 14,6 protsendilt 10 protsendile. Kulutused haridusele, kultuurile ja vabale ajale on mõnevõrra kasvanud, samas on aga kahanenud kulutused inimeste sotsiaalsele kaitsele ja tervishoiule.

Ja ongi kõik. Analüüsi põhjal kokku pandud pressiteates on aga kirjas, et ühinemiste tulemusena on omavalitsustes õnnestunud kokku hoida pea kolmandik senistest valitsemiskuludest. Sääraste analüüside tegemine teenindab IRLi arusaamu haldusreformist.

Analüüsi koostaja ei tee saladust, et juba 1945. aastatest on lääneriikides olnud omavalitsuste ühinemiste põhjuseks efektiivsuse püüe ja ka see analüüs keskendub efektiivsusele. Autor viitab, et suuremad omavalitsused on efektiivsemad, sest nad saavad kasu mastaabiefektist. Samas lisab ta, et erinevate uuringute tulemused selles vallas on jõudnud järeldustele ühest äärmusest teiseni. «Põhjalikumaid analüüse mastaabiefekti osas on siiski üksikuid /.../. Efektiivsuse saavutamise eesmärgil on püütud leida «ideaalset» kohaliku omavalitsuse suurust /.../. Teadlased on tänaseks jõudnud üksmeelsele seisukohale, et «üks-suurus-kõigeks» ei lahenda kõiki teenuseosutamisega seonduvaid probleeme, kuna kohaliku omavalitsuse jaoks ei ole ühte funktsionaalselt optimaalset suurust /.../.»

Kõhklevama alatooniga lauseid leidub veel, aga lõppjäreldus on siiski IRLile igati sobilik.

Minu arvates näitab see analüüs oma väikeste protsendipunktidega pigem seda, et pelk omavalitsuste liitmine ei tee elu maal oluliselt paremaks. Toon näite: minu elukohas Vara vallas on teed kevaditi põhjatud ja leidub terveid külasid, kuhu postiljon ei saa praegu käia.

Riik on vähendanud nii tulumaksu kui tasandusfondi raha eraldisi valdadele, aga ta on kahandanud ka valdadele eraldatavad teeremondisummad naeruväärseks.

Praeguses väikses vallas on mul vähemalt tuttav volinik, kelle rinnal saan seoses sõiduauto lõhutud põhjaga nutta. Ja see volinik lohutab mind, et ka tänavu ei saa minu talu juurde minev valla tee korda. Kas haldusreform parandaks valdade teid? Ei paranda, sest neid naeruväärseid summasid jagatakse vastavalt vallateede kilomeetrite summale.

Niisiis peaks poliitikud võtma valitsemiskulude ümber hämamise kõrval jutuks ka tegeliku reformi ehk selle, kuidas luua suuri ja tugevaid omavalitsusi, kus inimestel on hea elada. Sunduslikule haldusreformile peaks eelnema omavalitsuste ja riigi vahelised sisulised läbirääkimised, mille käigus saab kõigepealt selgeks, mismoodi elu võimalikkust valdades tulevikus rahastatakse.

Teiseks peaks riik ja omavalitsused kokku leppima, kust ikkagi jookseb juba pikka aega kestnud nn hiiliva haldusreformi piir. Maksu- ja tolliameti regionaalsete keskuste likvideerimine on lausa brutaalne käik, mis rajab teed järgmistele riigiasutustele. Selliste käikude taustal ei ole väljapoole Tallinna jääjatel küll vaja hellitada illusioone, nagu oleks riigil peale efektiivsuse ka mingi sisuline huvi piirkondades toimuva vastu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles