JUHTKIRI ⟩ Meie sõbra võit

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Alexander Stubb on Soome presidendina hea valik Eestile.
• Stubb on juba lubanud viia Soome NATO tuumikusse.
• Ta ei kavatse Vladimir Putiniga mingit dialoogi pidada.

Soome presidendiks valitud Alexander Stubb on hea valik Eestile, sest Stubb on rõhutanud pidevalt vajadust NATO liikmesuse järele, seega võib oodata üksnes julgeolekukoostöö suurenemist Eesti ja Soome vahel.

Tuleb samas rõhutada, et sisuliselt oleksid kõik Soome presidendikandidaadid olnud Eestile head valikud, sest välis- ja julgeolekupoliitikas valitses Soome presidendivalimistel üksmeelsus. Erinevused tulid sisse vaid nüanssides, olgu selleks näiteks küsimus, kas tuumarelva võib Soome tuua või mitte. Ukraina täiemahuline sõda on muutnud põhjanaabri julgeolekualast mõtlemist kardinaalselt. Soome NATO liikmesus on tugev lisapunkt ka Eesti julgeolekule.

Stubb tunneb Eestit, tal on Eesti poliitikute seas sõpru ja tuttavaid. Ta on olnud mitmes ministriametis, kaasa arvatud peaministri amet. See annab talle vajaliku kogemuse presidendi ülesannetega toime tulemiseks.

Soomes ei jää president üksnes kabinetis istujaks, kes kujundab Soome välis- ja julgeolekupoliitikat, vaid esindab riiki ka NATO tippkohtumistel. Stubb on juba lubanud viia Soome NATO tuumikusse, jääb vaid näha, kuidas see õnnestub. Soome potentsiaalne aktiivsus NATOs suurendab Läänemere ja seega ka Eesti julgeolekut.

Saame näha, kuidas ja kas õnnestub Stubbil kaasa aidata Rootsi NATOsse saamisele. Stubbiga tuleb kaasa tugev Põhjamaade dimensioon, on ta ju teine soomerootslasest president Carl Gustaf Mannerheimi järel. Stubb valdab vabalt rootsi keelt, seega oleks ta rootslastele hea partner julgeolekukoostöös. Vaevalt aga, et partnerlus Rootsiga pisendaks Stubbi puhul koostööd Eesti ja teistegi Balti riikidega.

Stubb tunneb Eestit, tal on Eesti poliitikute seas sõpru ja tuttavaid. Ta on olnud mitmes ministriametis, kaasa arvatud peaministri amet. See annab talle vajaliku kogemuse presidendi ülesannetega toime tulemiseks.

Stubbile tuleb üldise välispoliitilise konsensuse taustal kasuks ka asjaolu, et lisaks Koonderakonnast (Kokoomus) tulnud presidendile on Koonderakonna käes ka pea-, välis- ja kaitseministri koht. Ent mõistagi peab Stubb olema võimeline tegema koostööd ka teiste parteidega, sest Koonderakonna võim pole Soomes igavene.

Stubbi – aga mitte ainult tema – probleemiks on Venemaa. Soomes on president olnud alati see, kes on pidanud sidet Moskvaga. Nüüd see võimalus Stubbil puudub, sest ta ei kavatse Vladimir Putiniga mingit dialoogi pidada. Mõistagi pole kujunenud olukord ei Soome ega teiste lääneriikide, vaid Moskva süü. Siit jääbki järeldada, et Soomele on ainus tõsiseltvõetav alternatiiv suurendada oma osalust ja tähtsust NATOs.

Ehkki Stubbi ja tema vastaskandidaadi Pekka Haavisto vaheline konkurents oli numbriliselt pingeline, ei tähendanud see lõhesid ühiskonnas. Presidendivalimiste kampaania oli viisakas, kandidaadid üksteise suhtes tolerantsed, valimistulemused olid teada umbes kella üheksaks õhtul. Ühegi kandidaadi võit poleks tähendanud kardinaalset suunamuutust Soome poliitikas või ka Soome liikumist suurema autoritaarsuse suunas. Soome demokraatia on rasketele aegadele hästi vastu pidanud ja seegi teeb Stubbi töö presidendina lihtsamaks.