/nginx/o/2020/11/26/13497128t1h90f0.jpg)
/nginx/o/2023/12/21/15793358t1he5d2.jpg)
- Riigimehelikkuseni viiks esiteks see, et sõnad ja teod käivad käsikäes.
- Teine samm riigimehelikkuseni on teiste ärakuulamine ja oma vigade tunnistamine.
Usalduskriisi juurpõhjus on riigimehelikkuse puudumine, leiab riigikogu liige Mart Maastik (Isamaa).
Olen vaid aasta riigikogu töös osalenud ja negatiivseim osa sellest on, et pidevalt meenutatakse, kuidas see, mida meie teeme pole midagi võrreldes sellega, mida teine varem on korda saatnud, selmet kuulata üksteist ja vigasid ka tunnistada ning neist õppida.
Nii olengi tööl asutuses, mille usaldus rahva seas on kõigest 35 protsenti. Riigikogu mainet saab parandada koos käitumismalli muutusega, et sõnad ja teod käiksid käsikäes ja et õpitaks kuulama ka teist poolt.
Eesti vajab hädasti riigimehelikkust
Taoline käitumismalli muutus on näiteks toimunud ettevõtjatega, keda taasiseseisvunud vabariigi algusaegadel hüüti ärimeesteks. Kuna neil kerkisid suured häärberid ja nad vurasid ringi silmatorkavalt kallite autodega, siis peeti neid lihtsa inimese arvelt rikastujateks.
Ka minu ema ei julgenud öelda, et poeg tegeleb äriajamisega. Nüüd on õnneks ärimees muutunud ettevõtjaks. Eks see ole tingitud ehk ka nende käitumismalli muutusest. Inimesedki mõistavad nüüd, et ilma ettevõtluseta pole töökohti, ei laeku maksud ning ei saa ka riiki ülal pidada. Kuidas aga poliitikust saaks riigimees?
Riigimehelikkuseni viiks esiteks see, et sõnad ja teod käivad käsikäes. Olen aastate jooksul osalenud mitme riigile kuuluva ettevõtte nõukogu töös. Mind ettevõtjana üllatas juba paarkümmend aastat tagasi sealne palgapoliitika ja preemiate maksmise heldus (kuni neli kuupalka aastas). Juhtisin sellele alati tähelepanu ja hääletasin ühena vähestest selle vastu. Mitte sellepärast, et väärika töö eest ei peaks väärikat tasu saama, vaid põhimõttel, et riik ei tohi olla tööjõuturul palgaralli eestvedaja ning olema eeskujuks riigi rahakotiga ümberkäimisel.
Olen ka praegu ühe nõukogu liige ja nüüd tabas mind déjà vu. Isegi praegusel kriisiajal tuli sama malli järgi ettepanek, et maksame kahe kuupalga suuruse tulemuspreemia ja tõstame 5 protsenti palka. Äriettevõtetes polegi selles midagi eriskummalist, et hea töö eest omanikult preemiat ja palgatõusu küsitakse. Iseasi on see, kas omanik ehk riik, keda esindab minister ja nõukogu, seda ka teeb, arvestades olusid. Kui valitsuse poliitikud vaid räägivad kokkuhoiust kriisitingimustes, kus käib sõda ja ettevõtjad kokku tõmbavad, siis kaob ka usaldus, kui ise samal ajal priisatakse.
«Lible tegi, Lible tegi!»
Teine samm riigimehelikkuseni on teiste ärakuulamine ja oma vigade tunnistamine. Eelmise nädala esmaspäevasel riigikogu istungil vastas peaminister eelmise aasta maikuu arupärimisele turismiettevõtete käibemaksu tõstmise arukusest. Püüdsin oma kõnes Kaja Kallase tähelepanu juhtida majandamise põhitõele, et parim viis riigi rahanduse korda saamiseks on kärpida kulusid ja suurendada tulusid. Aga tulusid ei saa suurendada maksukoormust majanduslanguses järsult tõstes, sest see tapab majanduse sootuks.
Vastuseks sain peaministrilt aga süüdistusi teiste erakondade kohta, et vaat mida halba need mõni aasta tagasi tegid, justkui see õigustaks praegust valet käitumist: «Lible tegi, Lible tegi!» Aga riiki see ju kuidagi edasi ei vii, kui praegusi valesid otsuseid põhjendatakse meenutustega, kuidas teised tegid ka varem valesid otsuseid.
Riigimehelikkuse puudumisest võrsub Eestisse vaid uusi probleeme juurde. Alles see oli, kui soovisime saada eurooplasteks, nüüd oleks aeg saada ka riigimeesteks!
Nüüd on valitsus haudumas plaani suurendada sisserändekvooti väidetavalt eesmärgiga tuua Eestisse erialaspetsialiste. Eestis on praegune kvoot 0,1 protsenti Eesti rahvaarvust, mis teeb 1300 inimest aastas. Lisaks on 1,5-kordset keskmist palka makstes samuti võimalik Eestisse tööle tulla n-ö kvoodivabalt. Sisserändekvoodi alla ei kuulu ka IT-valdkonna inimesed. Euroopa ja USA kodanikel on piiridevaba töötamise luba, mis lubab teoreetiliselt leida tööjõudu ligi miljardi seast.
Ukraina sõjapõgenikke on erinevatel andmetel Eestis ligi 100 000, kellest oletatavalt on töövõimelisi 30–50 protsenti, ehk minimaalselt 30 000. Eestis on töötuid juba praegu 55 000 ja see arv on tõusuteel. Töötukassa andmeil on pakutavaid töökohti vaid 2500. See kõik viib loogilise küsimuseni, et millist tööjõudu ja millisesse ettevõtlussektorisse me siia siis veel vajame, kui ettevõtjad hoopis koondavad ja ennast kokku pakivad.
Praeguse käitumismalli juures ei ole võimalik sellele küsimusele mingit mõistlikku vastust saada. Kui seda küsida, saab ilmselt vastuseks jälle meenutuse, kuidas varem veel lollimaid otsuseid tehti. Aga uus rumal otsus tehakse ikka ära, ilma vastaspoole argumente kuulamata, oma plaanis vigu tunnistamata ega analüüsimata. Riigimehelikkuse puudumisest võrsub Eestisse vaid uusi probleeme juurde. Alles see oli, kui soovisime saada eurooplasteks, nüüd oleks aeg saada ka riigimeesteks!