JUHTKIRI ⟩ Meie uus kindral

1. jalaväebrigaadi ülem kolonel Andrus Merilo. Foto: Marianne Loorents

• Andrus Merilo nimetamine kaitseväe juhataja kandidaadiks tuli üllatusena.
• Merilo ettevalmistus on senistest kaitseväe juhatajatest kõige parem.
• Eesti kaitsevõime kõige olulisemad lüngad tuleb likvideerida.

Kaitseminister Hanno Pevkur (RE) on esitanud kaitseväe juhataja kandidaadiks 1. jalaväebrigaadi ülemana töötava kolonel Andrus Merilo. See otsus on avalikkust üllatanud: üksnes kolonel ning mitte kindral, nagu kindralmajor Veiko-Vello Palm või brigaadikindral Vahur Karus. Nendest nimedest on peale Martin Heremi taandumisotsust kõige rohkem räägitud.

Jättes kõrvale detailid, võib avalikkusesse jõudnud informatsiooni põhjal teha kolm järeldust. Esiteks, nimetatud kindralitele olid mitmed otsustajad ühel või teisel põhjusel vastu.

Teiseks, kolonel Andrus Merilo on konkurentidega võrreldes seni vähe silma paistnud, kuid talle pole olnud ka vastuseisu.

Kolmandaks, uue kaitseväe juhataja valimise protsess on olnud üheselt tsiviilkontrolli all, kus keskset rolli mängib riigikogu riigikaitsekomisjon. Sellesse komisjoni kuulub ka mitmeid endiseid kõrgeid sõjaväelasi ning ühtlasi pole võimalik väita, et komisjon oleks erakondlikult kallutatud. Võib mõtiskleda, kas komisjon on andnud kaitseväe juhtkonnale signaali, et soovib vähem avalikke seisukohavõtte, ent komisjoni häälte vahekorda vaadates on selge, et see signaal ei saanud tulla üksnes EKRE-lt.

Kuid meenutades hõõrumist lahkuva kaitseväe juhataja Martin Heremi ja EKRE vahel, tuleb meenutada sedagi, et läbivaks teemaks oli Eesti kaitsevõimekus. See võiks siiski olla ka kaitseväe juhataja reviir. Kas Eesti on andnud liiga palju moona ja relvastust Ukrainale? Millised on meie võimekuse lüngad, mida tuleks kiiresti likvideerida?

Postimees kutsub uut kaitseväe juhatajat ja meie poliitilist juhtkonda kiiresti astuma samme meie kaitsevõime kõige olulisemate lünkade likvideerimiseks.

Natukene sarnane pinge on kujunenud Ukrainas sealse presidendi ja kaitseväe juhataja vahel. Ukraina relvajõudude juhataja Valeri Zalužnõi on avalikult rahvusvahelises ajakirjanduses kommenteerinud Ukraina suvise pealetungi tagasihoidlike tulemuste põhjuseid ning on nimetanud konkreetsed võimekuse lüngad, mille likvideerimisel on Ukraina kiirem edu võimalik.

Kokkuvõtvalt: poliitikutele ei meeldi häälekad ohvitserid, kuid kindlasti poleks õige eeldada, et nad ei tohi kaitseväega seoses üldse arvamust väljendada.

Saame näha, kuidas uus kaitseväe juhataja ennast selles olukorras positsioneerib. Olenemata tema kandidatuurini jõudmise üksikasjadest peavad valdkonna asjatundjad kolonel Merilot tubliks meheks, kes saab kaitseväe juhtimisega hästi hakkama. Arvestades meie taastatud kaitseväe üha pikemat ajalugu, võib nõustuda julgeolekuekspert Erkki Koortiga, kelle meelest on kolonel Merilo ettevalmistus senistest kaitseväe juhatajatest kõige parem. Jah, ta on alles kolonel ega ole töötanud pikemat aega NATO staapides, kuid aukraadi saab ju ülendada ja staapides saab ka käia.

Pole põhjust eeldada, et tehtud valik oleks ebaõnnestunud. Küll aga kutsub Postimees uut kaitseväe juhatajat ja meie poliitilist juhtkonda kiiresti astuma samme meie kaitsevõime kõige olulisemate lünkade likvideerimiseks, vajadusel riigikaitselaenu abil.