Lauri Vahtre: pooltõde on hunt lambanahas

Lauri Vahtre Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Ohtlikum kui ilukirjanduslik väljamõeldis on ajaloo seisukohalt pooltõde, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre Postimehe arvamusportaalis. Seevastu ajaloolise teksti tegelane, kes annab edasi ajastu vaimu, õpetab meid mõistma nii minevikku kui tänapäeva.

Küsimus, kus asub Joosep Tootsi sünnisaun või kuhu kadus Kalevipoja ID-kaart, on sama vana kui väljamõeldud lugu kui selline. Üldiselt pesitseb inimestes tung jututegelasi ajaloolisteks pidada. Me januneme teadmist, et «jah, just nii need asjad olidki».

Kindlasti leidub tuhandeid, kes oleksid äärmiselt üllatunud kuuldes, et Stirlitz on väljamõeldud isik või et Vargamäe-nimelist soosaart Eestis tegelikult ei leidu.

Taanis on ühele lossile külge monteeritud maine, et seal elas ja kannatas prints Hamlet, rumeenlastelt ootab iga teine turist, nad näitaksid kätte Dracula kantsi.

Loo võim on tugev, sest tõejanu on tugev. See asjaolu tekitab kiusatuse lugejat narritada. Kivirähk maalib pidevalt jokkis Jaan Tõnissoni – ehkki tegelikult oli tegemist võitleva täiskarsklasega. Kui paljud Ivan Orava austajad nüüd peavadki Tõnissoni napsitajaks? Kuid olgu, travestia on siiski travestia ja tühja temaga.

Hullem on lugu pooltõdedega – nii nagu eluski. Pooltõde on hunt lambanahas. Näiteks film «Surma hinda küsi surnutelt». Ükskõik, mida tegijad ise arvasid või kavatsesid, tulemus oli alatu. Näiteid võiks tuua palju, liigagi palju.

Peale ajalooliste tegelaste on muidugi veel fiktiivsed, kelle loomises pole midagi halba, kui nad panna mõtlema ja tegutsema ajastutruult ning mitte omistada mõnele Janus Juricusele Caesari tapmist või Nantes’i edikti tühistamist.

Hoopis halvem on ikkagi võtta ajalooline tegelane ja hakata talle külge monteerima fiktiivseid omadusi – tänaseid arusaamu, väärtushinnanguid ja teadmisi. Näiteks panna Robin Hood võitlema inimõiguste eest ja Spartacus orjuse kaotamise eest.

Või maalida vapper sõjamees Ivo Schenkenberg röövliks (sest juhuslikult kirjutas Eduard Bornhöhe oma pugejaliku «Vürst Gabrieli» venestusajal).

Kõik see pole muud kui ajaloo solkimine kellegi poliitiliste, ideoloogiliste, majanduslike ja muude olevikusihtide huvides.

Ajaloolise teksti tegelane peaks aga olema ajalooliselt võimalik, andma edasi ajastu vaimu. Niisugune tegelane õpetab mõistma – nii minevikku kui tänapäeva.

Postimehe arvamusportaal arutleb täna laupäevases Postimehes ilmunud Erkki Bahovski essee tuules teemal, kas ilukirjanduse ja filmide vahendusel ajaloo õppimine on ohutu.