Postimehe aasta arvamusliider Rainer Saks ⟩ Ukraina osas jääb läänel puudu strateegilisest tarmukusest

Postimehe arvamusliider Rainer Saks Jaan Tõnissoni kujuga. Foto Tairo Lutter, Postimees Foto: Tairo Lutter/Postimees/Scanpix Baltics

• Ukraina sõja eel saanuks teha rohkem.
• Eesti inforuum pole üksnes eestikeelne.
• Agressori saab peatada vaid sõjalise jõuga.

Postimehe tänavune arvamusliider Rainer Saks räägib oma laiendatud kõnes, miks ja kuidas tuleb Ukrainat edaspidi aidata.

Tänan mulle osutatud tähelepanu ja tunnustuse eest!

Kui Eesti kõige vanem ja väärikas meediaväljaanne kingib sellise tiitli, on seda raske millegagi võrrelda.

Aastaid kooliõpetajana tegutsedes tuli rutiinselt seletada, kui oluline hetk on meie rahva arengus olnud omakeelse ajakirjanduse teke. Ja on omaette imelugu, et meil on olemas läbi kõigi aegade järjepidevalt ilmunud väljaanne. Ajad muutuvad ning ellu jäävad need, kes suudavad muutustega kaasas käia ja kohaneda. Aga Eesti rahva kestmise üheks aluseks jääb eestikeelne inforuum, mida tuleb meil endil täita.

Ka praegu Euroopa keskel toimuv sõda on väga suures osas seotud inforuumiga ehk toimub pidev infosõda.

Nimetagem seda propagandaks, mõjutusoperatsiooniks, valeinfoks või strateegiliseks kommunikatsiooniks, aga edukamad on lõpuks need, kes suudavad oma inforuumi kaitsta ning hoida.

Ukraina sõda on õpetanud, et lihtsalt oma inimeste kaitsmisest on vähe. Tuleb olla aktiivne ka suhtluses väljaspoole. Ukraina sõja õppetund on, et oma lugu tuleb ise kõigile teistele jutustada, mitte oodata passiivselt, et teised tuleksid ise sinu juurde sinu tõde otsima. Ehk siis peame oma asja ise teistele seletama nii, et nad sellest aru saavad. Tasub meeles pidada, et Eesti inforuum ei ole ainult eestikeelne inforuum, vaid kogu inforuum, mis Eestit käsitleb. Kas me aga saame sellest aru ja kas me ka harime oma inforuumi piisavalt? Otsige Eesti kohta infot võõrkeeltes ja tulemused on mõnikord kohmetust tekitavad.

Ukraina sõja teine suur õppetund on see, et kõik, mida saab teha enne sõda, peab olema tehtud. Tegelikult tähendab see, et riigikaitse on riigiks olemise normaalne, aga ka paratamatu osa. Kes ei tõesta, et suudab enda eest seista, kahetseb seda varem või hiljem. Aga väga oluline on siinjuures, et me ei pea paaniliselt oma tuleviku pärast kartma ja oma inimesi sõjaga hirmutama. Julgeolekuolukord maailmas tervikuna on tõsiselt halvenenud, kuid mitte keegi ei valmista praegusel hetkel ette rünnakut Eesti vastu. Otsesõnu öeldes, vahetu sõjaoht puudub. Ja kui Eesti jätkab samamoodi oma kaitseväe arendamist ning liitlassuhete kindlustamist NATOs ja ELis, ei olegi põhjust ärevuseks. Sellepärast tulebki investeerida riigikaitsesse. On keeruline leida selline tasakaal, et inimesed saaksid aru vajadusest pingutada oma riigi kaitsmise nimel, aga ei ole põhjust kaotada usku Eesti kaitstud tulevikku. Aga tuleb leida, muidu ei seo inimesed on tulevikku Eestiga.

Praegu on äärmine vajadus omaenda julgeoleku tagamiseks panustada kõik vajalik Ukraina kaitsmisesse, aga ka Ukraina ülesehitamiseks. Kõik mäletavad varasemalt kinnistunud arvamust, et Ukraina ei suuda Venemaale vastupanu osutada või et Venemaale ei olegi võimalik sõjaliselt vastu hakata. Üsna kiiresti selgus, et kõik on võimalik. Nüüd on ukrainlased juba kaks aastat  kaotusi kandnud, aga võitlevad edasi. Ja taas kuuleme, et vajalike otsuste tegijad ei suuda otsustada. Kõneletakse Ukraina väsimusest. Ukrainlased ei saa väsida ja mitte mingit Ukraina väsimust ei ole olemas. On vaid väsimus langetada vajalikke otsuseid meie endi hulgas. Ukraina on tõestanud, et suudab agressori peatada ning veel selliselt, et agressor kaotaks pikaks ajaks jõu midagi uut agressiivset ette võtta.

Ukraina sõda on õpetanud, et lihtsalt oma inimeste kaitsmisest on vähe. Tuleb olla aktiivne ka suhtluses väljapoole.

Kahjuks ei suuda Ukraina seda üksi. Juba sõja alguses oleks Ukraina suutnud palju valusamalt vastu hakata, kui talle oleks rohkem abi antud, aga hilineti. Veel möödunud aastal oleks suurem sõjaline abi taganud ukrainlastele oluliselt edukama kampaania. Ning nüüd on taas käes hetked, kus vajaliku abi puudumine annab Venemaale võimaluse sõda jätkata. Ukraina toetajad on teinud kindlasti meeletult palju, muutnud aastakümnete jooksul välja kujunenud poliitikaid ja suhtumist, kuid vajaliku tulemuse saavutamiseks jääb sellest kõigest veel väheks. Ei ole põhjust kahelda, et meie parimad liitlased ei saa aru, mis panustele see sõda tegelikult käib.

Kuid näib, et puudu jääb strateegilisest tarmukusest, et tegutseda kiirelt ja otsustavalt eesmärgi nimel, millest kõik tegelikult aru saavad. Selle strateegilise kohmetuse hind on liigne hulk langenud Ukraina sõdureid ning hukkunud Ukraina elanikke. Aeg oleks ennast kätte võtta ning tegutseda sihikindlalt. Agressori saab kahjuks peatada ainult jõuga ning Ukrainal on selline jõupotentsiaal koos toetajatega olemas.

Eesti panus on olnud siinjuures tähelepanuväärne ja oluline ning mis peamine – õigeaegne. Seda on kindlasti märgatud ning Ukrainas ringi liikudes on praegu meeldiv olla eestlane. Ukraina doonorid on väga õigesti kujundanud osa toetusstrateegiat selliselt, et Ukrainal tekiks kestlik abivoog, mis ei vajaks pidevat poliitilise otsustusprotsessiga kinnitamist. Abi üritatakse suunata ka nii, et ehitada uuesti üles Ukraina enda võime oma riiki ise kaitsta.

Kui te jälgite Ukraina kommunikatsiooni, siis nende jaoks on ise toimetulek väga oluline, uhkuse asi. Nad ei soovi olla pidevad abipalujad. Eestil on omalt poolt kindlasti võimalik suunata ning osaliselt ka vedada neid tegevusi vajalikus suunas.

Väga oluline protsess Ukraina kestlikuks toetamiseks ja hilisemaks ülesehitamiseks on Venemaa välismaal paiknevate varade andmine Ukraina kasutada sõjakahjude taastamiseks ja muudeks vajalikeks toetusteks. Oodata sõja lõppu ja tegeleda veel aastaid peale seda reparatsioonidega ei vääri praegu isegi käsitlemist. Venemaa arestitud varad oleks moraalselt täiesti põhjendatud ressurss, mis oleks võimalik anda Ukrainale sõjakahjude leevendamiseks kohe praegu.

Meie kultuuriruumi kohaselt tuleks selleks leida kindlasti ka õiguslikult pädevad lahendused ning selgitused. See ei ole ühemõtteliselt lihtne protsess. Eesti on siin kindlasti täitnud mõjukat rolli, et see idee areneks, ja loodetavasti jõutakse juba peagi tegudeni. Sellisel meetmel oleks oluline roll agressori ohjeldamisel ja kui Eesti suudab oma panust jätkata, võime rahul olla. See ei ole kindlasti ainus viis, kuidas Eesti suudaks kaasa aidata Ukrainale vajaliku toetuse hankimisel. Tähtis on selle kõigega tegeleda iga päev ja targalt. Lihtsalt aeg-ajalt lendu lastu emotsionaalsetest pursetest jääb liialt väheks.