ENE-LIIS SEMPER ⟩ Oleme jõudnud hetke, kus inimese ja maailma vahel on võrdusmärk

Kunstnik ja lavastaja Ene-Liis Semper. Foto: Tairo Lutter

• Tänast inimest räsib järjest enam hirm sõja, kliimamuutuse ja ressursside lõppemise ees.
• Kasvav inimene ei oma enam kontakti reaalsusega, millesse ta on sündinud.
• Me oleme kõik ühtemoodi kinni oma mugavustes ja elu jooksul sisseharjunud mustrites.

Postimees avaldab kunstniku ja lavastaja Ene-Liis Semperi kõne, mille ta pidas Postimehe arvamusliidrite lõunal 6. veebruaril Radisson Collection Hotelsis. 

Alustan oma tänast mõttearendust ühest mälupildist.

Pea kümme aastat tagasi viisin Taipeis läbi kaasaegse teatri meistriklassi kohalikele näitlejatele ja lavastajatele.

Osalejate grupp oli päris suur ja kuna mul puudus eelnev kogemus hiinlastega töötamisel, siis püüdsin leida mingit üldinimlikku teemat, mida töö käigus analüüsida.

Lugu, mida kaasaegse teatri võtetega lahendada otsustasin, oli üldtuntud muinasjutt «Kalamees ja naine». Teate küll seda lugu, kus mehele satub võrku kala, kes palub end vabaks lasta ja selle eest täita kalamehe ükskõik millise soovi.

Mees on väga vaene ja soovib endale majakest, kus naisega koos lahedasti elada. Kala täidab mehe soovi, koju jõudes leiabki mees eest ilusa maja.

Kalamehe naine pole aga sugugi rahul. Kuuldes, et mees oleks võinud soovida ükskõik mida, saadab ta mehe ikka ja jälle mere kaldale, kalale uusi soove ette kandma.

Esmalt soovib naine maja asemel mõisat ja mõisaprouaks saada, siis kuningalossi ja kuningannaks saada, siis keisripaleed ja keisriks saada, lõpuks soovib ahne naine jumalaks saada.

Meri, mille ääres mees kalaga kõnelemas käib, muutub iga korraga järjest tumedamaks ja ähvardavamaks, möllab ja mässab, taevas sähvivad välgud – aga mees kardab oma naise viha niivõrd, et ei pane ilmselgeid ohu märke tähelegi.

Lõpuks pahandab naise ahnus kõikvõimsat kala niivõrd, et ta võtab tagasi kõik annid, ning kalamees ja tema naine istuvad taas oma aukliku katusega hütikeses, nagu loo alguses.

See lugu on ilmselt kõigile tuttav ja loo moraalgi selge: rumal naine, miks ta ei võinud oma ilusa majaga rahul olla, kes käskis mõisat ihaldada.

Või noh, mõisast saaks veel aru, aga kes käskis kuningalossi igatseda.

Või noh, jäänud siis oma kuningalossi, aga kes käskis keisripaleed himustada.

Või noh, keiser on ju veel arusaadav, aga et jumalaks tahta...

Otsustasimegi oma Taiwani projektis uurimisteemaks võtta ühe seitsmest surmapatust ehk ahnuse. Täpsemalt öeldes, ahnitsemise fenomeniga seostuva eneseõigustuse.

Omaenese kogemusele tuginedes – ükskõik kus, ükskõik millal üle piiri astumiseks peab meil olema kasvõi pisitilluke õigustus, mis süükoormat vähendab. Õigustus, mis on piisavalt veenev, nii et me seda ise usuksime: miks on just minul, just praegu, just seda asja või tegu vaja –​ mis iganes hinnaga.

Kuna see üle-piiri-minekule eelnev impulss mind huvitas, siis palusin meistriklassis osalejatel algatuseks jutustada üks isiklik lugu mõnest luhtunud unistusest.

Lugu, kus nad milleski, millest unistasid, olid juba eesmärgini jõudmas, kuid mis siiski ei õnnestunud.

Grupis oli viisteist inimest ning lugusid ja luhtumisi, nagu arvata võis, oli väga erinevaid, üks värvikam ja dramaatilisem kui teine.

Lugu mehest, kes valmistus lavastajana lõpetama kohalikku teatriakadeemiat ja tõi koolile diplomilavastuseks omal algatusel tõlgitud-toimetatud kvaliteetse Euroopa teatriteksti. Avastas aga proovide alguses trupi koosseisu uurides, et vähe sellest, et tema toodud materjali hakkab lavastama hoopis üks tema kursusekaaslane – ta ei leidnud oma nime isegi näidendi esitajate seast.

Kursus oli rektori otsusega jagatud pooleks ja kõnealune mees määrati teise poolde, kelle töö lõpp-produktiks oli hiina muusikal.

Või lugu imekaunist Taiwani tantsijannast, kes sattus oma American dream’i realiseerides vahetusõpingutel USAs kurameerima kohaliku pesapalluriga. Mees oli ise burgerisõltlane, keelas aga naisel kategooriliselt ühtki burgerit puutuda, «sest söömine teeb paksuks ja siis jätan su maha».

Või lugu naisest, kes samuti valmistus Ameerikasse sõitma, kellele Hiina viisaametnik aga teatas: vaata ennast, mis on sinusugusel Ameerikasse asja? Ja jättis ta viisast ilma.

Ja nii edasi ja nii edasi. Lood olid isiklikud, enam või vähem valusad ja mitmel jutustajal voolasid silmist pisarad.

Oli näha, et need ammused luhtumised on jätnud sügava jälje.

Kui kõik olid oma ilusad-valusad lood ära rääkinud, jagasime osalejad paaridesse ja alustasime tööd.

Harjutus, mida ma neil teha palusin, oli järgmine: üks partneritest räägib oma isiklikku läbikukkumise lugu, teine paariline tohib vastata ainult ühe lausega: «Palun ära tee mulle nii.»

Iga natukese aja tagant helises kell ja positsioonid vahetusid.

Need, kes enne oma lugu rääkisid, pidid nüüd partneri lugu kuulama – ja sellele sama kokkulepitud lausega vastama.

Äärmiselt kiiresti arenesid isiklike kurbade ilmajäämislugude rääkimisest omamoodi võitlused.

Kurbadest mälestustest said justkui relvad teineteiselt kaastunde väljapressimiseks ning leebet fraasi «Palun ära tee mulle nii!» karjuti järjest ähvardavamalt, jõudmata ära oodata päästvat kellahelinat, mis andnuks loa omaenda traagilise kogemusega lagedale tulla.

Juba esimese paari-kolme proovipäevaga olime jõudnud faasi, kus võisime alustada tööd muinasjutuga kalamehest ning tema naisest, kasutades näitlejate isiklikke lugusid täiendava dramaturgilise materjalina.

Lõime raamjutustuse, kus üks näitleja mängis kala – ülejäänute ülesandeks oli kordamööda kalameheks ja tema naiseks kehastuda.

Aasias ei ole üldiselt kombeks üksteist puudutada, häält tõsta ega avalikult oma tundeid näidata. Seekord õnnestus aga nende harjumuspärasest väärikusest läbi murda.

Eelneva harjutuse taustal ei olnud muidu nii vaoshoitud ning intelligentsetel Taiwani näitlejatel sugugi raske kala käest kõikvõimalikke hüvesid välja pressida, vajadusel nii üksteisest üle karjudes, tõugeldes kui ka pisaraid käiku lastes – kuna emotsionaalses mälus oli neil selleks vastav päästik olemas.

Minu hinnangul ongi ahnuse ilmingud seotud teatud sorti eneseõigustusega, mille päästik on meie sügavas alateadvuses.

Ning proovisaalist tagasi pärisellu pöördudes – ma arvan, et see on jätkuvalt väga huvitav küsimus. Küsimus, millele toetub või kust kasvab välja eneseõigustus, mis viib ahnuseni, mis viib rahuldamatuseni, mis viib ületarbimiseni. Mis viib sõjani.

Sest meid kõiki seob inimlik hirm sõja, kliimamuutuse ja ressursside lõppemise ees.

Mul on tugev tunne, et kõik see on millegi tagajärg ja et midagi muuta, tuleks julgeda otsida põhjust – ja põhjus selleks kõigeks peitub inimestes. Meis.

Otsitakse väljapääsu, et sellest ängistusest pääseda, et kõik oleks «nagu varem». Pääseda tagasi hetke, kus tulevikuperspektiiv ei olnud veel nii hull. Ikka ja jälle kordub küsimus, kuidas see, mis toimub, võimalik on.

Mul pole vastuseid. Aga mul on tugev tunne, et kõik see on millegi tagajärg ja et midagi muuta, tuleks julgeda otsida põhjust – ja põhjus selleks kõigeks peitub inimestes. Meis.

Nagu ütles enne tänast kohtumist üks tuttav ajakirjanik:

«Aastasajad vahelduvad, aga inimesed on ikka samasugused, ikka tungib peale kurjus ja pimedus. Miks inimesed ei muutu, kuigi meil on olnud nii palju võimalusi sellest õppida?»

Rohkelt tsiteeritud inglise filosoof Thomas Hobbes väitis, et inimkonna loomus ongi sõda, et meie eksistentsi on alati saatnud ja jääbki saatma vägivald.

Tõsi, inimkonna minevik on verine ning sellest võib leida uskumatult, kirjeldamatult ebameeldivaid tegusid.

Ometi seisan ma praegu siin, sest mul paluti jagada oma mõtteid mõnedest märksõnadest, mille kaudu vaadata tulevikku.

Need märksõnad puudutavad inimest ja tema praegust olemise vormi nii, nagu mina seda oma kogemuse pinnalt hinnata suudan.

Esimene nendest on reaalsus.

Kunstnikuna olen paratamatult palju mõelnud reaalsusest. Kogu mu looming tõukub reaalsusest, see peegeldab reaalsust.

Ma ei räägi siinkohal mitte realismist – realism on kunstivool –, vaid reaalsusest, mis meid ümbritseb ja milles me füüsiliselt eksisteerime.

Oma kogemusest nii teatritegija kui kunstnikuna ma väidan, et niikaua, kui meil on keha, suhtleme me üksteisega oma isikliku kehalise kogemuse baasil.

Kogu inimlik suhtlus, empaatia ja areng toimub läbi kehalise kogemuse.

Me kasvame ja areneme läbi reaalsete olukordade. Mida rohkem erinevaid olukordi, erinevaid kogemusi, seda empaatilisem inimene.

Reaalsuse mõiste näib aga olevat hägustumas.

Pole saladus, et nutiühiskond pigem piirab reaalset kogemust ja lapsed kasvavad mugavas tugitoolis puutetundliku ekraani saatel.

Puudutus on teatavasti inimese arengus võimas vahend, ega ilmaasjata ei öelda, et titt peab saama nii murul kui kruusaaugus roomata, et õppida vahet tegema teda ümbritseva mateeria erinevatel vormidel.

Me kõik siin saalis oleme oma varases arenguetapis mõned head peotäied kruusa sisse söönud.

Ja nii nagu sedasorti kogemuse tähtsust ei ole võimalik üle hinnata, ei saa mainitud protsess olla teoreetiline.

Minu hinnangul õppimine ei ole informatsioon, õppimine on kogemus.

Me oleme füüsilised olendid, meil on keha.

Ja niikaua kui meil on keha, on praktiline kogemus meie arengu fundamentaalne osa.

Aga üllatavalt kiiresti on hakatud uskuma, et vajalik on ainult informatsioon.

Ja seda saab kõige efektiivsemalt teadagi kust – ekraanilt.

Kokkuvõttes tähendab see, et kasvav inimene ei oma enam kontakti reaalsusega, millesse ta on sündinud.

Puutetundliku ekraani nimes peitub paradoks, sest sileda ja libeda ekraani puutetundlikkuse kasvuga väheneb automaatselt seda puudutava keha puute tundlikkus. Piltlikult öeldes: mida rohkem me puudutame ekraani, seda vähem puudutame muud, mida vajame arenguks.

Reaalset puudutust on hakanud asendama vahendatud puudutus. Praktilist kogemust on hakanud asendama vahendatud kogemus.

Puutetundliku ekraani nimes peitub paradoks, sest sileda ja libeda ekraani puutetundlikkuse kasvuga väheneb automaatselt seda puudutava keha puute tundlikkus.

Kuidagi märkamatult on samm-sammult liigutud uue normaalsuse suunas, kus reaalne kogemus nagu polekski enam vajalik.

Reaalsusel põhineva teadmise koha on üle võtnud eeldus.

Paljusid asju eeldatakse, kuna puudub reaalne baaskogemus.

Sageli langetatakse ka suunda muutvaid otsuseid pelgalt eeldustest lähtuvalt. Aga eeldus ei ole hea vahend reaalsusega suhestumisel.

Me kõik teame, millised on tänase ühiskonna mured.

Normatiivne bürokraatia laieneb nagu vähkkasvaja, üha enam dikteerides, kuidas ja miks me peame midagi tegema. Väga paljud normid ei ole tegeliku elu ja terve mõistusega kooskõlas, vaid järgivad mingeid konsensuse alusel vastu võetud põhimõtteid, mille ülesanne on rahuldada paljusid poliitikaid, mis sageli on omavahel vastuolus. Ja me küsime, kuidas on see võimalik.

Tulles tagasi oma eelneva jutu juurde – mulle näib, et väga suures osas on see kõik seotud eelpool kirjeldatud arengutega. See kaar ei olegi nii pikk.

Niikaua kui meil on keha, on inimeseks kasvamine reaalne protsess reaalses keskkonnas.

Vahendatud kogemuse tulemuseks on aga reaalsusest võõrdumine, hirm ümbritseva keskkonna ees, suutmatus käsitleda ükskõik milliste ebamugavuste ilmnemist elu loomuliku osana.

Varem oli ebamugavus see koht, mis pani inimese sisemiselt kasvama. Ma ei tea, kus on see koht praegu.

Vähimagi kehalise ebamugavuse peale heliseb häirekell ja hakatakse otsima abi. Halvimal juhul on abi tulemuseks diagnoos. Ravimid peale, ebamugavus seljatatud.

Inimene justkui püüaks end vabastada elamise kogemusest.

Elamine on erinevate olukordadega kohanemise jada, ent kohanemist enam ei võimaldata.

Olukord ei jõua veel tekkidagi, kui juba rakendatakse meetmeid. Igal tasandil on meetmed, lasteaiast peale.

Ainus võimalus sellele vastu astumiseks on teadlikult otsida võimalikult palju päriskogemusi. Haridus, nagu paljud muud asjad praegu, muutub samuti järjest teoreetilisemaks, praktilist poolt on endale raske lubada, sest aega ei ole ja raha ei ole ja kõik peab tulema justkui valmis kujul – punkte kantakse üle, juba peaks olema selge, juba peaks tärn kirjas olema.

Aga kas ei peaks muret tundma, kuidas neid kiirkorras ülekantavaid teadmisi täita reaalse sisuga? Kõigi eelnevalt kirjeldatud tendentside tõttu on praeguste tudengite ettekujutus maailmast suures osas abstraktne.

Olen kunstiakadeemias püüdnud tudengitele anda erinevaid praktilisi ülesandeid, et mindagu koolimajast välja, kus on pärisolukorrad. Otsitagu mingi koht, kus midagi toimub, ja leitagu elemente, mis on päriselt olemas. Neist elementidest lähtuvalt loodagu kompositsioone, mida saab koos tagantjärele analüüsida ja nende üle arutleda.

Analüüs saabki toimuda ainult tagantjärele, nad õpivad nii palju rohkem, kui ei tea ette, mis on nende töö tulemus.

Aga paraku on kõik nii kärsituks muutunud, et kogu aeg tahetakse ette teada, mis on töö tulemus.

Selle üle on juba palju naerdud, aga olgu see siinkohal veel kord välja öeldud: kuna kunsti rahastamine käib täna majandusmudelipõhiselt, siis kunstnik peab pahatihti sõnastama juba ette, mida ta teeb, ja peab ka sõnastama ette, kuhu ta välja jõuab. Vastasel juhul ei saa ta oma töö jaoks mingit toetust.

Mis on aga täielik nonsenss, sest vastupidi oleks palju tõhusam – ette sõnastamata loomingulise töö tulemused on ainsad, mis üllatavad ja raputavad.

Aga kuidagi märkamatult on see kindla-peale-mineku surve muutunud valdavaks.

Teiseks märksõnaks, millest tahtsin rääkida, on aeg.

Asjade sisuni jõudmiseks on vaja aega.

Niikaua kui inimesel on keha, vajab ta sellest tulenevalt ka aega ning tingimusi arenemiseks ja funktsioneerimiseks. Kuid mulle näib, et praegused ühiskondliku toimimise kokkulepped, mis paljuski põhinevad teooriatel ning eeldustel, esimest ega teist ei soodusta.

Aega ei anta ja ega me ei julge seda võtta ka.

Kiirenev maailm justkui suruks peale tunnet, et pidevalt oleme me kuhugi hiljaks jäänud või kellelegi midagi võlgu.

Ma ei näe aga mingit mõtet konkureerida digitaalse signaaliga.

Me peaksime juba ammu protestima kõigi protsesside kiirenemise pärast inimliku vastupanuvõime piirini, aga mingil kummalisel põhjusel pole taibanud seda teha.

Samas, kui selline protest oleks võimalik, siis milliste põhjendustega võiks see kõne alla tulla ja kellele see suunata?

Isiklikult tunnen järjest sagedamini puudust maailmast, mida ei täidaks digitaalne infovoog.

Kuna kogu protsess on toimunud plahvatusliku kiirusega, siis on mõnd lähimineviku aspekti täna isegi veider meenutada.

Hakkasin seda ettekannet ette valmistades mõtlema näiteks kirja kirjutamise rituaalile, mis veel minu lapsepõlves oli normaalsus.

Tänases kontekstis võib seda vist tõesti rituaaliks nimetada, sest kirja ei kirjutatud põlve otsas, selleks istuti laua taha, koondati mõtteid ja kirjutati need siis üles, ilma võimaluseta sõnastust korrigeerida.

Kes kirjutas kirja valmis ühe hingetõmbega, kes peatus lõikude vahel, et taas mõtteid koondada. Klassikaline kiri oli igal juhul «puhtand» ehk siis loetavas käekirjas, ilma mahakriipsutusteta ja suuremate parandusteta.

Kirja ei kirjutatud loetud minutitega, kui sõnum polnud just erakordselt pakiline.

Kiri kirjutati käsitsi ehk siis oma käega iga sõna paberile kirjutades kinnitas kirjutaja justkui veel kord oma mõtteid. Nähtamatu sai nähtavaks, mõte materialiseerus kirjutaja käe läbi paberil.

Kiri pandi posti, teekond saajani võttis mõned päevad, sõltuvalt kaugusest.

Neile aegadele tagasi mõeldes väidan, et selline ajakulg ühe teatava teemaga tegelemisel, sellele järgneva mõttevoo arendamisel ja kirjalikul edasiandmisel oli suhteliselt adekvaatne.

Kas keegi aga sellist suhtlemise tempot tänases päevas suudaks ette kujutada?

Minu kummassegi e-postkasti saabub iga päev 35–40 kirja.

Ma ei kurda, kaasaegse kõrgkooli õppejõuna olen paratamatult osake suuremast süsteemist. Usun, et mitmete kolleegide kirjauputus võib päevade lõikes olla veelgi suurem.

Samuti pole mul sotsiaalmeedia kontosid, sest tundsin algusest peale, et ei saa selliste lisakanalite haldamist ajapuudusel endale lubada.

Ometi tunnistan, et normiks saanud virtuaalse suhtluse maht käib mulle sageli üle jõu. igatsen taga aegu, kus maailm ei nõudnud minult pidevalt nii paljusõnalist oma olemasolu kinnitamist.

Me kulutame ebaproportsionaalselt aega virtuaalsele osalusele milleski, mida me peame reaalseks suhtluseks.

Või, viidates käsitsi kirjutatuid kirjade näitele – mida ja millises materiaalsuses ma õigupärast oma kiirelt vastu klõbistatud mõtetega kinnitan?

Ma väidan, et me kulutame ebaproportsionaalselt aega virtuaalsele osalusele milleski, mida me peame reaalseks suhtluseks.

Tunnistan siinkohal, et mina tegelikult ei suuda, isegi kui tahaksin, sisukalt ja adekvaatselt suhestuda nii paljude erinevate küsimustega. Mu reaalne igapäevatöö seisneb paljude erinevate inimestega suhtlemises ja ma tean suurepäraselt, mida tähendab ümberlülitus ühelt teemalt teisele – see kulutab energiat. Selleks kulub jõudu.

Ka digitaalsele suhtlusele kulub energiat, eri teemadele lülitumine kulutab jõudu – ja surve kasvades ma paratamatult tajun seda ning mu enesekaitse on see, et muutun tuimaks. Kasvatan endale kaitsekihi. See on füüsiline reaktsioon.

Selle tulemusel ei tee ma sageli vahet olulistel ja vähem olulistel, sisukatel ja vähem sisukatel kirjadel.

Hakkan sellest kiirendusest väsima. Mõttetu oleks seda eitada.

Kokkuvõtteks, meil on see aeg, mis meil on.

Erinevatesse olukordadesse süvenemine ja järelduste tegemine nõuab aega. Asjade sisusse tungimine, asjade analüüsimine ja vastusevariantide kaalumine nõuab aega.

Igasugune mõttetegevus nõuab aega.

Maailma vaatlemine ja sellesse süüvimine nõuab aega.

Mida ma öelda tahan, on see, et kui meis pole säilinud piisavalt enesealalhoiuinstinkti, et nii arutule aja ja isikliku energia raiskamisele, nagu praegu virtuaalsuhtlusele kulub, vastu seista, siis polegi midagi teha.

Kehaline olend on digitaalsele signaalile alla jäänud. Me olemegi juba nii-öelda teisel pool.

Ma ei räägi siinkohal tehisaru kasulikkusest või kasulikkusest. Ma räägin meist endist selle kõige tellijatena ja kasutajatena. Kas ja kui selgelt me tajume, mida oleme võitnud ja mida kaotanud.

Postimehe arvamusliidrite lõuna. Foto: Tairo Lutter

Kolmandaks märksõnaks on alandlikkus.

Ehk inglise keeles humbleness.

See on sõna, mida olen vahel kuulnud siin-seal kasutatavat, viimasel ajal isegi korporatiivses retoorikas. Mõned suurte kollektiivide juhid on jutu sees maininud, et tuletavad aeg-ajalt oma töötajatele meelde, et tuleks olla humble.

Ingliskeelsena kõlab see ilmselt paljude eestlase kõrva jaoks lihtsamalt, seda mitmel põhjusel. Esiteks elame-mõtleme ju niigi järjest enam ingliskeelses keeleruumis, lisaks võib omakeelne sõna «alandlik» osal inimestel seostuda alandamisega, mis teeb selle sõna vastuvõtu ja kasutamise kordades keerulisemaks.

Segaduse vältimiseks täpsustagem seega: alandlikkus on miski, mis tuleb seestpoolt.

Alandamine on miskit, mis tuleb väljastpoolt.

Nii et mina räägin siinkohal alandlikkusest.

Mida ma tahtsin siinkohal öelda – ma arvan, et see perspektiivi muutus, mille vajadusest ma eelnevalt rääkisin, seostub just nimelt alandlikkusega.

Kui küsitakse, kuidas on see kõik võimalik, mis meiega toimub, siis mina lisaksin veel teisegi küsimuse: millal see juhtus, et kaotasime võime vaadata maailma alandliku või tänuliku silmaga?

Paraku ei saa me ennast ja oma osalust sellest olukorrast välja jätta. Rääkides inimesest – see ongi ju see, mis meid ühendab.

Püüdes siinkohal oma mõttekäikudele ringi peale teha – lugu kalamehest ja tema naisest ei tsiteerinud ma oma tänase ettekande alguses päris ilma tagamõtteta.

Kui kalamees oleks tänapäevane inimene ja naine tema sisemine trauma, siis meenutab selles loos toimuv ju suuresti meid endid, me tänases päevas.

Meri möllab ja mässab juba ammu, taevasse kerkivad ähvardavad mustad pilved ja välgud sähvivad lakkamatult.

Aga meie, õigustades end oma sisemise traumaga (kiire loetelu esmalt pähe kargavatest ettekäänetest: raske lapsepõlv, nõukaaja kannatused, ebapiisav sissetulek, sitt ilm, üleüldine valitsev ebaõiglus, nõme valitsus, kasvavad maksud jne jne jne) rühime me tormi ignoreerides ikka veel mere poole, lootes kõnetada kala, kes annaks meile meie viimase – kõige ilusama – maja.

Ja ma ei saa üle mõttest, et kokkuvõttes seisneb meie kõige suurem trauma ja ühine probleem suutmatuses leppida ühe oma olemusliku põhimäärajaga.

Ei, ma ei viita siinkohal vägivaldsusele, millest kõneleb Hobbes.

Ma viitan asjaolule, et inimene on surelik.

Meie probleemiks on aga suutmatus näha lihtsat tõsiasja, et eelpool mainitud asjaolu pole võimalik muuta.

Mul on tunne, et lõppkokkuvõttes taandub kogu praalimise ja laamendamise õigustus surmahirmule.

Teisisõnu tundub, et kuna meie siinviibimine ei kesta kuigi kaua, siis tuleb seda lühikest ajahetke võimalikult hästi kasutada.

Väidetavalt olevat inimene teiste loomade seas ainuke liik, kes on teadlik oma surelikkusest.

Mida me aga selle privileegiga peale hakkame?

Tänases edumaailmas püüab igaüks oma lühikese elu jooksul võimalikult palju saavutada.

«Saavutamine» võrdub aga järjest enam sõnaga «saamine» – saavutusi tajutakse paraku ainult käegakatsutavatena.

Seega, inimene püüab oma lühikese elu jooksul võimalikult palju saada midagi käegakatsutavat – edu võrdub omamisega. Areng on see, mis on silmaga nähtav.

Areng võrdub kasv, laienemine, millegi silmanähtav suurenemine.

Ja mulle näib, et elu suhtelist lühidust tajutakse ülekohtuna, millele tuleb vastu astuda iga hinnaga, eeskätt oma siinviibimist nähtavaks muutes: midagi ehitades, suuri massiive liigutades, oma omandit kasvatades.

Mis on loomulikult paradoks, eriti omandi kontekstis, sest elu, nagu just tõdesime, on lühike.

Minus süveneb aga tunne, et «siin ongi konks». Me oleme oma olemise tuuma, oma siinviibimise lühiduse – vaatamata selle kirglikkusele – teadvustanud kuidagi... esmaselt. Igavalt, kui päris otse öelda.

Kui aga prooviks vaadata sellele suurele küsimusele oma siin olemise mõttest vastupidisest suunast.

Viis aastat tagasi rääkisin analoogilisel koosviibimisel horisontaalsest ja vertikaalsest teljest. Kui kirjeldada olmelist, materiaalset reaalsust horisontaalsena, siis sellele vastupidine, sisemine areng on vertikaalne.

Meid puudutavates kunstiteostes on vertikaalne telg selgesti tajutav. Geniaalsest teosest kiirguv energia või selles sisalduv informatsioon ületab ühe inimese reaalse elu jooksul saadava kogemuste hulga, kasvades üldistuseks, mis kajastab inimese sügavamat olemust küsitlevaid momente. Selle kohta öeldakse: autoril oli «vertikaalne kanal» lahti.

Täna ütleksin piltlikult horisontaaltelje kontekstis, et hetke kasutamine ja rohkem saamine – see on so yesterday. Muutkem suunda.

Tähistagem seda vaatepunkti siis eelpool kõlanud sõnaga «alandlik»: mis oleks, kui meie olemise tuum seisneks küsimuses, kuidas oma kirgliku, kuid põgusa siinviibimise jooksul võimalikult rohkem anda?

Kas meil jätkuks selleks suuremeelsust?

Iseenesest pole selles ju midagi uut: me ei saa muuta oma surelikku olemust, küll saame me aga muuta oma vaatepunkti sellele.

Suhte parandamine reaalsusega saaks toimuda vaid juhul, kui inimkond oleks võimeline oma traumadest üle saama ja leidma oma privilegeeritud kohalolule uue fookuse.

Miks ei võiks sellele vaadata korraks niipidi, et mida inimene kui liik annab keskkonnale, milles ta eksisteerib?

Kasutasin eelnevalt sõnu «alandlik» ja «suuremeelne».

Kumbki ei kipu paraku hetkel esimeste seas keelele, kui juttu tuleb kaasaegsest inimestest.

Me oleme hirmuäratavalt enesekesksed ja see on märkamatult muutunud normiks.

Taas mälupilt, seekord pandeemia ajast. Istusime karantiinis oma maakodus, meil eestlastena oli see eelis, et saime koroona eest metsa pageda.

Suhtlus ja töised arutelud kolisid teatavasti Zoomi, niisiis pärineb ka see pilt ühest Euroopa lavastajate ja kuraatorite seltskonna virtuaalkoosolekust, kus murelikult arutati kultuuriinstitutsioonide toimimist pandeemia tingimustes ja võimalikke arenguid järgnevatel aastatel.

Euroopa kolleegid kordasid pidevalt: world is changing, world is changing...

Ja mäletan, et hajameelselt akna taga rohetavaid kaski silmitsedes ehmatasin korraga, märgates: me kirjeldame inimühiskonda kui maailma. Me ei ole enam suutelised nägema inimesi osana maailmast, vaid oleme jõudnud hetke, kus inimese ja maailma vahel on võrdusmärk.

Aga, mõtlesin, inimeste ühiskond ei ole ju world?

See hetk jäi meelde.

Me ei ole enam suutelised nägema inimesi osana maailmast, vaid oleme jõudnud hetke, kus inimese ja maailma vahel on võrdusmärk.

Raske oli seda mõtet tolles hetkes oma Lääne-Euroopa kolleegidele selgitada, et kuulge, inimkond on hetkel omadega kriitilises seisus, aga tõele au andes... meie ei ole ju maailm.

Korrigeerigem oma retoorikat. Maailm ei ole inimesed, maailm on miski suurem, milles me elame.

Ja mulle tundub, et peamine, milles meie lapsed võiksid meist targemad olla, on adekvaatse suhte taastamine maailmaga.

Teadvustatud kohalolu ümbritsevas keskkonnas.

Ma ei tea, kuidas seda teha, aga mulle näib, et niikaua kui me liigina ei suuda muuta oma olemasolu mõtestamise põhialuseid, ei muutu midagi.

See eeldab suuremat nihet, kui me oleme valmis tunnistama. Me oleme kõik ühtemoodi kinni oma mugavustes ja elu jooksul sisse harjunud mustrites. Nii nagu keegi ei taha külma vett krae vahele, keegi ei kipu pehmet madratsit kõva aluse vastu vahetama, keegi ei taha olla vihmaga bussipeatuses esimene, kes täiskiilutud bussist maha jääb.

Ja ühiskonnaski on läbi aegade väärtustatud neid, kes pääsevad bussi, pehmematele madratsitele või mugavamatele patjadele. Nagu on väärtustatud ka võimalust anda suur osa oma igapäevavajadusi katvatest liigutustest liigutamiseks kellelegi teisele.

Aga äkki peaks senise käsitluse ümber pöörama?

Muutma oma suhtumist ebamugavustesse, liigutama ise kõik oma vajalikud liigutused?

Lõpetuseks, laenan siinkohal oma tänase viimase tsitaadi ühelt Saaremaa õigeusu kloostri nunnalt, kellega sattusime vestlema ühe meie õppereisi raames.

Reomäel Püha Eelkäija Skiita külastusel aitasime nunnadel teha igapäevatoimetusi: tassisime ja ladusime puid, võtsime kartulit jne. Tundsime end äärmiselt privilegeeritutena, et meid sisse lasti ja meiega jupikest oma igapäevareaalsusest jagati. Kloostris teenivate naiste kätest oli näha, et nad teevad ise kõiki igapäevatöid, nii kergemaid kui raskemaid. Pika päevatöö lõpuks küsis üks nunnadest: «Te ei küsigi, millal me palvetame?»

Ei küsi, vastasin.

«Tavaliselt ikka küsivad kõik, kes siin külas käivad,» jätkas nunn. «Inimestel on oma kujutlus palvetamisest. Nende kujutluses läheb palvetaja palveks määratud kohta, võtab sisse palveasendi ja siis hakkab palvetama. Aga tõde on selles, et me teeme seda kogu aeg. Kogu töö, mida me teeme on palve. Isegi puudeladumine ja kartulivõtt.»

See mõte tundus liiga ilus, et seda mitte teiega jagada.