Aarne Ruben: filmid ei sega ajaloolise kondikava teket

Malev Foto: Mihkel Maripuu

Inimene võtab ajaloo omaks lihtsate skeemide abil, kus on head ja halvad tegelased ning ajaperioodid. Näide sellest, mis juhtuda võib, kui senine pilt segi lüüakse, on aprillirahutused, mõtiskleb kirjanik Aarne Ruben Postimehe arvamusportaalis Erkki Bahovski laupäevase essee teemadel.

Inimese ajalooteadvus tekib suurtest narratiividest, mis ühiskonnas käibel on. Läbi aegade on neid erinevaid, kuid ühisosa jääb tihti samaks: «Kalevipoeg», «Kevade», piibel, «Tõde ja õigus», lood ristiusueelsest muinasmaast ja kolm isamaa kõnet.

Kui pühakiri välja arvata, siis ülejäänud viis teevadki eestlasest eestlase. Ürgühiskondades on mineviku jutustamine suursündmuseks, millest võtab osa terve hõim, meenutagem või Mel Gibsoni «Apocalyptot».

Kaasajal ei kujune ajalooteadvus kuidagi teisiti kui meie isade juures. Ikka on kaalukeel ajaloo ja emakeele tund, kus põhilist õpitakse.

Oli kuulda, et David Vseviov tahtis lastele esinedes tuua näidet «Kolmest musketärist», ent pidi peatuma, kuna lapsed ei olnudki Dumas´ romaani lugenud.

Karta on, et ta esines mõnes eliitkoolis, kus valitses pragmaatiline suhtumine õppeainetesse. Kui laps on pragmaatik, siis ta loeb ainult seda, mis tal elus vaja läheb, ega lasku liigsesse romantikasse.

Mina käisin emakeele päeva puhul esinemas ühes maakoolis, kus kaheksanda klassi poisid teadsid hästi kõiki Dumas´ selle mõõga ja mantli loo tegelasi ja iseloomustasid neid.

Ajalugu interioriseerub ühes rahvusliku hoiaku tekkimisega. Selleks on vaja kindlaid šabloone nagu valguse-, pimeduse- ja ärkamisaeg, ilus Eesti aeg, sünge okupatsioon jpm. Kui need kontuurid kustutada, siis satub inimene segadusse.

Kuidas just sel põhjusel segadusse aetud inimene käitub, seda nägime venelaste mässu ajal aastal 2007. Need inimesed tõusid üles, sest neile näis, et oli hakatud kustutama nende ajaloolist identiteeti.

Mida enam areneb teadvus, seda keerulisemaks ja vastuolulisemaks üldpilt läheb.

Filmid ei sega ajaloolise kondikava moodustumist mingil määral. Siiski, oli õnn, et meil Lembitu probleemist tehti elurõõmsalt eneseirooniline «Malev» ega üritatud vändata eepilist suurfilmi suurte tunnete, isamaalise paatose ja kaamerale pritsuva verega: see oleks tõsise ja keerulise nähtuse labastanud.

Ajaloos on tihti nii, et tuleb käia ainult ette antud rada. Üks kõrvale astutud samm võib tähendada sattumist naeruväärsuse alale.

Postimehe arvamusportaal arutleb täna laupäevases Postimehes ilmunud Erkki Bahovski essee tuules teemal, kas ilukirjanduse ja filmide vahendusel ajaloo õppimine on ohutu.