:format(webp)/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
- Ohustatud keele ja kultuuriga tiibetlased usuvad, et miski pole maailmas püsiv.
- Nad loodavad, et «sotsialistlikku paradiisi» lubanud Hiina kommunistid ei jää nende maale igaveseks.
- Seni budistliku põliskultuuri kaitsmisega piirdunud rahvas tõrjub ajaloovõltsinguid.
Penpa Tsering on Tiibeti Keskadministratsiooni juht paguluses. Tema tiitel on sikjong ehk «poliitiline juht». Kõigile tuntud dalai-laama on vaimne juht. Sikjong kohtus 25. jaanuaril riigikogus Eesti poliitikutega, seejärel käis Soomes ning reisis siis Tallinna kaudu edasi Lätti ja Leetu, andes eelnevalt pikema intervjuu.
Penpa Tsering, palun rääkige kõigepealt endast. Me kujutame ette, kuidas saadakse poliitikuks või isegi valitsusjuhiks, aga peaminister eksiilis ehk täpsemini sikjong – see on üsna ebatavaline amet.
Ma sündisin 1966. aastal, see on seitse aastat pärast seda, kui Tema Pühadus dalai-laama koos umbes 80 000 tiibetlasega kodumaalt lahkus. Mu vanemad olid nende hulgas. See tähendab, et ma pole kunagi oma maad näinud. Selleks, et oma emotsionaalset vajadust täita, olen küll palju käinud India Himaalajas, et näha Tiibetit kasvõi eemalt.
Indiasse jõudes saime võimaluse luua tiibetlaste asundusi. Mina olen Bylakuppe asundusest Lõuna-Indias. Kui olime lapsed, siis kodus räägiti Tiibetist palju. Minu isa sündis üsna samas kohas kus dalai-laamagi, see on Amdos, Tiibeti kirdenurgas, mis on Lhasast kaugel. Ta rääkis ja rääkis neid lugusid ja sisendas mulle, et kui ma kooli ära lõpetan, siis kohtun dalai-laamaga ja pean tegelema Tiibeti asjaga.
Meid oli üheksa last, mina olin kolmas – siis olid veel suured pered, nüüd on enamasti ainult üks või kaks last. Ja sain maast-madalast aru, millele pean oma elu pühendama. Kui ma haridustee lõpetasin – õppisin tiibeti kooli järel Madrase kristlikus kolledžis majandust – tuli mul mõned aastad pere eest hoolt kanda, juhtisin restorani ja väikest vaibatööstust.
Alles 1992–1993 läksin Dharamsalasse, kus asub eksiilvalitsus. Seal ma juba kohtusin mõnede liidritega, kes vist märkasid minus mingisugust potentsiaali. Osalesin koosolekutel, kus äratasin tähelepanu.
1996. aastal valiti mind parlamenti, aga siis oli see natuke teistmoodi. Mõned vanemad juhid soovitasid mind, erilist kampaaniat ei olnudki. Minu peamiseks teemaks sai eelarve.
2001. aastal viis Tema Pühadus läbi mõned olulised muutused, sealhulgas peaministri otsevalimise. Varem oli see ainult tema määrata. See samm valmistas juba ette järgmist muutust, kui dalai-laama 2011. aastal poliitilisest võimust loobus ja selle täielikult üle andis. 2008–2016 olin eksiilparlamendi esimees, mis tähendas, et kõik 2011. aasta muutuseks vajalikud sammud tuli parlamendis ette valmistada. Me nimetame oma põhiseadust «hartaks».
/nginx/o/2024/02/02/15863803t1hdef0.jpg)
2016. aastal asusin Tiibeti esindajaks Washingtonis. Olin pisut üle aasta seal, kuni tollane sikjong Lobsang Sangay lõi mu minema. Ei pidanud seda õiglaseks ja andsin asja Tiibeti eksiilkohtusse, kus võitsin. Olin enne seda tiibetlaste hulgas tuntud, aga see kohtuasi tegi mu veel tuntumaks, aga ka populaarseks.
2021. aastal sain juba ise sikjong‘i otsevalimistel võidu. Kampaania langes koroonaajale ning et inimesi mitte ohtu seada, käis see mul ainult internetis.
Meie eksiilvalitsus on ainus omataoline kogu maailmas, millel on täielikult toimiv demokraatlik struktuur.
Tiibet ja eksiilvalitsused
/nginx/o/2024/02/02/15863804t1h703d.jpg)
1950 – Hiina «rahvavabastusarmee» tungib Tiibetisse. Kunagi ajaloos ei ole Tiibet kuulunud Hiinale, vastupidist väidavad üksnes Mao Zedongi ajastu ajaloovõltsingud.
1959 – märtsis puhkeb Lhasa ülestõus, Tiibeti vaimne ja poliitiline juht, toona vaid 23-aastane XIV dalai-laama Tenzin Gyatso on sunnitud põgenema Indiasse, moodustades seal kohe uue valitsuse eksiilis, mida juhib peaminister (kalön tripa).
1963 – dalai-laama esitab põhiseaduse (harta) kavandi, Indias Dharamsalas tuleb kokku esimene Tiibeti eksiilparlament.
1989 – dalai-laama võtab Oslos vastu Nobeli rahupreemia.
1991 – dalai-laama esimene visiit Eestisse.
2001 – esimesed peaministri (kalön tripa) otsevalimised võidab Lobsang Tenzin, keda tema budistliku tiitli järgi tuntakse peamiselt Samdhong Rinpoche nime all.
2011 – dalai-laama loobub poliitilisest võimust, seda asub teostama valitud kalön tripa Lobsang Sangay.
2012 – peaministri senise ametinimetuse asemel tuleb sikjong (sikyong, «poliitiline juht»).
2016 – ametisolev sikjong Lobsang Sangay võidab valimised ja saab teise ametiaja.
2021 – valimised võidab Penpa Tsering, temast saab teine sikjong eksiilis.
Dalai-laama tagasitõmbumine on mõistetav. Aga kui ta Eestis käis, polnud suur vaev tuhandeid inimesi kuulama tuua. Ühegi peaministri või «poliitilise juhiga» see ilmselt ei õnnestu.
Loomulikult. Ta ei räägi ju ainult Tiibetist, vaid kogu maailmast, üleilmsest vastutusest, vägivallatusest, kaastundest ja kõigest sarnasest.
Meie ehitame seda, millele tema pani aluse. Kui ma maailmas käin, siis kohtan igal pool inimesi, kes on dalai-laamaga kohtunud, nii ka Eestis. Dalai-laamat peetakse kaastunnet kehastava bodhisatva Avalokitešvara kehastuseks. Mõnikord kujutatakse Avalokitešvarat tuhande käe ja tuhande silmaga olendina. Sellepärast räägin meie inimestele, et kui igaüks suudab olla kasvõi ainult ühe käe ja ühe silma eest, siis saavutame palju.
Ka sellised intervjuud on väga tähtsad, et auditooriumini jõuda, olgu see siis Financial Times, Newsweek või Postimees. Peale selle olen päris palju kasutanud võimalust esineda ülikoolides, et jõuda just noorteni. Ja muidugi on väga tähtis, et dalai-laama on elus, ta annab meile ikka veel tuge.
Mõnikord kujutatakse kaastunnet kehastava bodhisatva Avalokitešvarat tuhande käe ja tuhande silmaga olendina. Sellepärast räägin meie inimestele, et kui igaüks suudab olla kasvõi ainult ühe käe ja ühe silma eest, siis saavutame palju.
Kas te tajute mingit muutust lääne suhtumises Hiinasse? Mida sõja algus Ukrainas on muutnud?
Ameerika Ühendriikidel on juba pikka aega selge Hiina-poliitika. Pärast seda, kui Hiina sai Maailma Kaubandusorganisatsiooni WTO liikmeks (2001), on muutunud ka Ühendriikide suhtumine Tiibetisse. See on ainus riik, kus Tiibeti-poliitika on sätestatud seadusega. Seal saadakse aru, mida Hiina endast kujutab.
Euroopa seevastu vaatles Hiinat pikka aega peamiselt ärilisest perspektiivist, aga ärihuvid on teadagi lühiajalised. Pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale on Euroopa alles ärkama hakanud. Minu meelest oli väga näitlik Hiina välispoliitika tähtsaima tegelase Wang Yi visiit Euroopasse eelmisel aastal. Ja kellega Wang Euroopas kohtus? Muidugi [Prantsusmaa] president Emmanuel Macroni, [Saksamaa] kantsleri Olaf Scholzi ning siis Ungari peaministri Viktor Orbáni ja Venemaa [riigipea] Vladimir Putiniga, kes Ukrainas sõdib. Mõelge, mis sõnumit Hiina sellega eurooplastele tahtis anda?!
Muide, Wang oli sel ajal kompartei välispoliitikajuht, mis on veel kõrgem välisministrist. Aga välisminister Qin Gang läks varsti pärast seda salapäraselt kaduma ja Wang sai uuesti ka välisministriks. Keegi ei tea, mis seal päriselt juhtus, selline riik on Hiina.
Mis Euroopasse puutub, siis näeme siin muidugi erinevusi. Idaeurooplastele ei pea me oma olukorda seletama, te teate oma kogemusest seda, millest lääneeurooplastel on raskem aru saada. Läänes omakorda on meil lihtsam põhjaeurooplastega, kes tähtsustavad selgelt inimõigusi, aga nad on siiski reserveeritud.
Kunagi ütles endine Slovakkia minister mulle, et jah, Venemaa on probleem ja Hiina on probleem, aga me ei saa praegu avada korraga kahte rinnet. Aga enam pole ju kahte rinnet, sest Hiina ja Venemaa on üks ja sama rinne, nende suhted süvenevad.
Te ei saa praegu mõelda enda kasule, mõelda tuleb globaalselt, sest me oleme vastastikuses sõltuvuses. See, mis juhtub maailmas, mõjutab meid kõiki. Näiteks Gazas toimuv. Aga ka see, mis toimub Pakistanis, Bangladeshis, Sri Lankal, Birmas (Myanmaris), Kambodžas.
Hiinal on pikk plaan ja nad on väitnud, et nende välisvaluutareserv on 3,6 triljonit dollarit. Nad kasutavad seda kosmose- ja infotehnoloogia arendamiseks, sõjanduses ning kindlasti hiigelsuure taristuprojekti Vöönd ja Tee edendamiseks. See on suur väljakutse vaba maailma jaoks.
Nimetasite hulga Aasia riike. Tahate vist öelda, et Hiina püüab neid üle võtta?
Tuleb arvestada India teguriga, sest Aasia suurvõimud on India ja Hiina. Hiinale on oluline, et Indiast ei saaks talle liiga suur väljakutse. Sellepärast rõhutavad nad oma sõprust Pakistaniga eriliselt, et see on «kõrgem kui taevas, sügavam kui ookean ja magusam kui mesi». Nad varustavad Pakistani raketi- ja tuumatehnoloogiaga, aga see pole tegelikult see, mida rahvas seal vajab – inimestel on eeskätt tarvis hariduslikke ja majanduslikke võimalusi.
India välispoliitika oli pikka aega kinnistunud vaid tüliküsimusele Pakistaniga ja Kashmirile. Kuid India on muutunud palju tugevamaks ja enesekindlamaks, ta loob oma välispoliitilist identiteeti järjest enam. Ka Hiina tegevus kahe riigi piiril lükkab Indiat rohkem Lääne suunas, seda ka sellele vaatamata, et neil on olnud traditsiooniliselt head suhted Venemaaga.
/nginx/o/2024/02/02/15863805t1h5efd.jpg)
Pakistan on sisuliselt pankrotis ja nad ei suuda hiinlastele oma võlga tagasi maksta. Hiina võtab aga tänu sellele üle Gwadari sadama, mis on väga strateegiline, andes hiinlastele ligipääsu Araabia merele.
Ja mis toimub Maldiividel, keset India ookeani... Ka Maldiivid sõlmivad Hiinaga taristulepinguid ja praegune president nõudis Indialt, et see viiks oma väekontingendi koju. Siis on sealsamas Sri Lanka, kes läks pankrotti just sellepärast, et sidus oma majanduse Hiinaga ja nüüd on Hambantota sadam üle võetud.
Birmas püüab Hiina saavutada rahu hunta ja mitmesuguste vähemusrahvaste relvarühmituste vahel, see on päris raske, aga hiinlased on Bengali lahes saanud kontrolli alla Birma Kookossaared – puhtalt selleks, et Indial silma peal hoida.
Kambodža on samuti Hiinale suurelt võlgu ja ka seal on just sadam üle võetud.
Kui te nüüd kogu selle pildi kokku panete ja vaatate seda Hiinale loovutatud sadamate rida, mis jätkub Aafrikas Djiboutis ja jõuab otsaga Euroopasse välja – pean silmas Kreekat, Portugali ja isegi osa Hamburgi sadamast –, siis näete, kui kavakindel on see liikumine. Loomulikult on kõigil rahvuslikud huvid, aga Hiina puhul kaasneb hegemooniline taotlus, nad tahavad peale suruda oma versiooni autoritaarsest valitsemisest.
Äkki pingutab Hiina juht Xi Jinping üle? Ta on ju läbi nähtud ja teda tabavad tagasilöögid. Surve Taiwanile andis seal Hiina jaoks soovimatu valimistulemuse, majandusel ei lähe hästi...
Xi ise arvab ilmselt, et ta ajab õiget asja. Ta loob ühiskonda, kus kõik luuravad kõikide järele ja pealekaebamise eest saab kiitust. Eriti ilmekas on viimane spionaažiseadus. Xi läheb täpselt Mao Zedongi jälgedes, et hävitab igasuguse opositsiooni. Ainult selle vahendiks on temal võitlus korruptsiooniga – sealhulgas muidugi kompartei sees.
Kadunud välisministrist rääkisime, aga samuti on kadunud kaitseminister Li Shangfu, samuti endine president Hu Jintao, kes pole pärast demonstratiivset väljaviskamist parteikongressilt (2022) avalikkuse ette ilmunud. Ja muidugi endine peaminister Li Keqiang, kes mullu sügisel basseinis ootamatult ära suri. Erinevus Venemaaga paistab, et on ainult selles, kas nad kukuvad aknast alla või jäävad basseini...
Me võime hästi aru saada, milline on Hiina poliitika, sest kui Xi räägib, siis kõik kordavad teda kajana ja see on selge. Aga samal ajal ei tea me üldse, mis juhtkonnas toimub, kes viimati ära koristati ja mispärast. See on täiesti läbipaistmatu. Viimati on niimoodi kadunud hulk kõrgeid sõjaväelasi, eriti raketiväest.
Me võime hästi aru saada, milline on Hiina poliitika, sest kui Xi Jinping räägib, siis kõik kordavad teda kajana ja see on selge. Aga samal ajal ei tea me üldse, mis juhtkonnas toimub, kes viimati ära koristati ja mispärast.
See muidugi tähendab, et sugugi kõik ei ole tema juhtimise all õnnelikud. Ja rahvusvaheliselt on see paradoks – sa tahad Euroopa turgu, tahad paremaid suhteid Ühendriikidega, aga samal ajal ei taha demokraatiat või et lääs segab sinu hegemoonilisi taotlusi. Aga need kaks asja ei sobi kokku ja lääne ärimees ei saa olla kindel, et kui ta Hiinas äri teeb, siis teda ei vahistata ega vangistata.
Nii ei saagi Hiina majandusel hästi minna. Suurim häda on kinnisvarasektoriga, kus suured kompaniid nagu Evergrande kukuvad kokku. Sellel omakorda on palju tagajärgi. Näiteks lähevad pankrotti omavalitsused, mis varem said raha maa müügist kinnisvarafirmadele. Kui valitsus lootis koroonapiiranguid maha võttes sisetarbimise kasvule, siis selgub, et hiinlased on praegu väga ettevaatlikud ega kuluta palju.
/nginx/o/2024/02/02/15863806t1h99fd.jpg)
Noorte tööpuudus on ametlikult 21,6 protsenti. Üks sõltumatu professor tegi aga arvutused, mille järgi see on 46,7 protsenti, ja muidugi võeti see asi kiirelt internetist maha. Igal juhul ei saa ametlikke andmeid usaldada. Sellises olukorras ei taha noored ka abielluda ja kui nad seda isegi teevad, siis ei taha nad lapsi saada. Samuti on rahvastikukriis Hiina jaoks järjest suurem probleem. Inimesed vananevad, aga sellist sotsiaalkindlustust nagu läänes Hiinas ju ei ole.
Me polegi veel rääkinud Tiibetist – mis seal toimub?
Hiina on loonud George Orwelli «1984» sarnase süsteemi ja veelgi hullema, seda eriti Tiibetis, Sise-Mongoolias ja uiguuride asualal Ida-Türkistanis. Mida inimesed teha saavad? Alates 2009. aastast on Tiibetis olnud 157 enesesüütamise juhtumit – inimesed põletavad end surnuks.
Enamus neist on olnud vanuses 17–35. Need inimesed pole kunagi näinud iseseisvat Tiibetit, nad pole näinud Hiina sissetungi ega kultuurirevolutsiooni. Nad teevad seda meeleheites sellepärast, mida nad täna näevad ja mida Hiina Tiibetis teeb. Samal ajal piiratakse välismaalaste, sh ajakirjanike ligipääsu Tiibetile. Nad nimetavad seda «sotsialistlikuks paradiisiks», aga kedagi ligi ei lase.
/nginx/o/2024/02/02/15863809t1hb5be.jpg)
Juba 1300 aastat järgivad tiibetlased Buddha õpetust. Hiina kommunistide laastamistöö tulemusena on üle 6000 kloostri hävitatud. Kui varem oli suurtes kloostrites järele jäänud tuhatkond munka või nunna, siis nüüd on ka seal neid järel vaid 400–500. Nende kloostrite haldamisega tegelevad aga erinevad Hiina julgeolekuasutused, isegi sõjaväeluure. Ühtlasi on väga piiratud munkade ja nunnade liikumine ühest piirkonnast teise, neil pole lubatud jagada õpetust jne.
Tiibetis – aga ka Ida-Türkistanis ja mujalgi Hiinas – valitseb veel selline seaduspära, et igaüks, kes saab rahva hulgas populaarseks, kujutab endast kohe ohtu valitsusele ja temaga võetakse midagi ette. Tegemist võib olla kirjanikuga, keskkonnakaitsjaga või kellega iganes – ta on ohtlik ja vahistatakse. Samuti peetakse ohuks tugevaid äriinimesi.
1,8 miljardit inimest sõltub veerežiimi muutustest Tiibetis – seda nii Pakistanis, Indias, Bhutanis, Nepalis, Bangladeshis, Birmas kui ka Laoses jne. Ning muidugi Hiinas endas ka.
Ning muidugi on nad mures oluliste laamade ümbersündide või «elavate budade» pärast, nagu hiinlased neid kutsuvad. Nad on väga mures järgmise, XV dalai-laama ümbersünni pärast.
Kõige rängem puudutab lapsi. Meil on ligi miljon last vanuses 6–18 eluaastat hiinakeelsetes internaatkoolides, kus nad on lahutatud oma peredest, oma keelest ja kultuurist. Neid õpetatakse Hiina kommunistlikku ideoloogiat ja muidugi hiina keeles. Eesmärk on igasugune rahvuslik identiteet täielikult välja juurida.
Siis on veel keskkonnaküsimus, mis puudutab otseselt ka kõiki Tiibeti naabreid. On öeldud, et 1,8 miljardit inimest sõltub veerežiimi muutustest Tiibetis – seda nii Pakistanis, Indias, Bhutanis, Nepalis, Bangladeshis, Birmas kui ka Laoses jne. Ning muidugi Hiinas endas ka.
Hiina võib naabrid üle ujutada ja kliimamuutuse võti on samuti tema käes.
Täpselt. Nad räägivad taastuvenergiast küll palju, aga panustavad hüdroenergiale. Hiina ei jaga teiste riikidega oma hüdroloogilist teavet ja enamasti pole neil riikidel julgust ka seda küsida. Tiibeti platoolt tulevad alla suured jõed Mekong, Irrawaddy, Brahmaputra ja teised. Hiina on juba sinna suure hulga tamme ehitanud.
/nginx/o/2024/02/02/15863808t1h901b.jpg)
Viimane kord, kui India Arunachal Pradeshi osariigi siseminister võimaldas mul helikopteriga sõita Brahmaputra kohal, oli näha, kui mudane oli vesi ja tegemist polnud üldse vihmaperioodiga. Himaalajast tulev vesi peaks olema kristallselge, aga pole seda.
Me ei tea päris täpselt, mida nad seal ehitavad, aga eeldatavalt valmib Pemakos India piiri lähedal tamm, mis ületab tunduvalt Hiina suurimat Kolme Kuristiku tammi Jangtse jõel. Mõelge, mida tähendaks sellise tammi purunemine – ja seejuures on tegemist maavärinaohtliku piirkonnaga.
See pole just optimistlik vaade, aga see tekitab sellise ohutunde, mis äkki aitab teil teie sõnumit võimendada. Ütlete ju, et Tiibet pole kunagi varem Hiina võimu all olnud.
Hiinal on palju ressursse, et levitada valesid Tiibeti ajaloo kohta. Kui minust sai sikjong, siis järgisime senist keskmise tee poliitikat, mis on budistlik lähtekoht, et vältida äärmusi.
Antud juhul on üks äärmus iseseisev riik ja teine see praegune olukord Hiina repressiivse võimu all. Tahtsime kaitset kultuurile, keelele, keskkonnale. Aga pole seda saanud. Minu otsus oli tunnistada seda, milline oli Tiibeti staatus ajaloos ja see on olnud iseseisev riik.
2002–2010 oli meil Hiinaga teatav dialoog. Hiina esindajad küsisid siis dalai-laamalt, et on ju, Tiibet oli Hiina osa. Tema Pühadus on budistlik munk ning ta ei saa valetada. Sellepärast ta vastas, et jätame parem ajaloo ajaloolastele. Ning poliitikud ju ei saagi ajalugu muuta. Hoopis tähtsam on see, mis saab inimestest.
Hiinal on palju ressursse, et levitada valesid Tiibeti ajaloo kohta. Kui minust sai sikjong, siis järgisime senist keskmise tee poliitikat, mis on budistlik lähtekoht, et vältida äärmusi.
Millal see siis ikkagi muutub, millal pääsete koju?
Lootus peab alati olema ja tiibetlased usuvad, et miski pole maailmas püsiv või nagu läänes mõnikord öeldakse, et ainus konstant ongi muutumine. Me ei tea, kauaks Hiina kommunistid meie maale jäävad, aga kindlasti mitte igaveseks. Võimalik, et Xi Jinpingi poliitika ainult kiirendab muutuse tulekut, nagu see tuli ka Eesti jaoks ühel hetkel väga kiirelt.
Muide, Hiina ja India vahel pole kunagi olnud suurt sõda, sest Tiibet on vahel, peab olema vahel. Ka täna nimetab India oma piirivalvet seal Indo-Tiibeti piiripolitseiks, sest tegelikult on see meie piir.
Michael van Walt van Praagi 5 soovitust
/nginx/o/2024/02/02/15863984t1h7e8e.jpg)
Ma palun Eesti parlamendi auväärsetel liikmetel selle algatusega liituda ja veenda oma erakondi, parlamenti ja valitsust tegema viivitamatult viit asja.
1. Võtma vastu poliitika, mis ei tunnusta Tiibeti annekteerimist Hiina poolt.
2. Tunnustama Tiibetit rahvusvahelise õiguse subjektina ja edendama suhteid Tiibeti pagulasvalitsusega.
3. Käsitlema konflikti sellisena nagu see on: mitte Hiina siseküsimusena, vaid rahvusvahelise konfliktina, mille põhjustas Hiina okupatsioon Tiibetis.
4. Kutsuma Hiinat ja rahvusvahelist kogukonda astuma konkreetseid samme, et tagada tiibeti rahvale täielik enesemääramisõiguse teostamine.
5. Veenma teiste riikide parlamendiliikmeid ja valitsusi ning Euroopa Liitu samuti seda kõike tegema.
Michael van Walt van Praag (72) on rahvusvahelise õiguse professor, Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (Unrepresented Nations and Peoples Organization, UNPO) peamisi asutajaid (koos Lodi Gyari ja Linnart Mälliga).
Ülal katke tema esinemisest Eesti riigikogus toimunud konverentsil 25. jaanuaril.