Pole isegi mõtet küsida, miks oli just nüüd vaja alustada Euroopa Liidu piiriületuskoha kapitaalremonti, kui Venemaa kulutab Ukrainas sõdimisele üüratuid summasid ja on enda sõnul sõjas allakäinud läänega. Piisab, kui meenutada Winston Churchilli 84 aastat tagasi öeldud sõnu: «Venemaa on saladusse peidetud ja müsteeriumisse mähitud mõistatus.»
Need sõnad kehtivad endiselt ja ka põhjus, miks nad kehtivad, on endine. Venemaal teeb jätkuvalt otsuseid ainult üks inimene ja tõepoolest pole võimalik ära arvata, mis toimub järjekordse Venemaa isevalitseja peas.
Seepärast pole eriti põhjust imestada, et pärast Venemaa teatatud piiri sulgemise kellaaja saabumist lasti sealtpoolt üle piiri veel mitu veoautot. See võis olla tüüpiline Vene bardakk, aga asi võis olla ka selles, et Vene piirivalvuritele ei olnud saadetud mingisugust lõplikku kinnitust. Kui see nii oli, siis on see klassikaline näide stalinlikust-putinlikust mikrojuhtimisest ja segadusest, mida see põhjustab.
Seega ei peaks me olema üllatunud, kui teisel pool piiri ei hakkagi pihta ehitustööd või kui mõne aja pärast teatatakse, et piir tehakse uuesti lahti, sest remont jääb ära. See, mida Putini Venemaal öeldakse, ei maksa mitte midagi.
Kuid see, mida öeldakse vabas maailmas, võiks ikkagi midagi maksta. Me ei saa seda sõda võita ainult ilusa jutuga. Kui me ainult räägime Venemaa isoleerimisest, siis jäämegi sellest rääkima.