Olgu kohe öeldud, et Kõlvartil ei olnud sugugi hea meel meelsuskontrolli üle. Ta viitas, et sellised küsimused on solvavad. Tegelikult arvan ma, et Kõlvarti pahameel ei tekkinud mitte sellepärast, et ta oleks meelsuskontrolli pärast solvunud, vaid seetõttu, et ma panin ta olukorda, kus ta pidi ütlema välja lauseid, mis paljudele tema valijatele ei meeldi. Olgu ka öeldud, et ise ta neid lauseid otsesõnu välja öelda ei soovinud või kui ta seda tegi, siis keerutades.
Tal on välja kujunenud kindlad maneerid, kuidas seda teha. Konkreetne näide: ta väldib ütlemast välja sõna «Venemaa». Ka otsesaates kasutas ta selle asemel väljendit «see riik» ning seda on ta teinud igas intervjuus, kus tema käest on sel teemal küsitud. Miks? Võib arvata, et ta tahab jätta otsad lahtiseks, et tema valija tema peale pahaseks ei saaks.
Kui Kõlvart tahab, et inimestel ei tekiks enam küsimusi tema meelsuse kohta, peaks ta ise nägema vaeva, et neid ümber lükata.
Ta on alati valinud võimaluse olla Vene-teemadel pigem pehme või lausa põiklev. Olgu siis jutt haridusest, tankist või kaasvõitlejate tegevuse taunimisest. Veel 2021. aastal ütles Kõlvart: «isegi 30 aasta pärast peaksime olema huvitatud, et jääksid ka vene koolid». Tankiga seoses rääkis ta eskaleerimisest. Jana Toomi viimase fiasko puhul hakkas ta rääkima õigusselgusest, ignoreerides fakti, miks ja kelle poolt need inimesed üldse välja saadeti.