LOODUSFOTO ⟩ Rebased löövad end lille

Rebane on pulmadeks valmis. Foto: Rein Kuresoo

Tasapisi üha pikemaks minev päev annab metsarahvale märku kevade vääramatust lähenemisest. Huntidel on armuasjad juba aetud, nüüd on lembetuhin jõudnud rebasteni.

Rebase kasukas on veebruaris kõige esinduslikum. Seda muidugi juhul, kui vaderit pole tabanud kärntõbi. Katkutud kasukaga isasrebasel pole pulmas ilmselt just eriti palju lööki. Külmadel talvedel on looduses vahel tähtis asi ajada: tundub, et tänavused pakased on üksjagu selliseid vileda karvaga peigmehi juba looja karja kutsunud.

Rebaseid näeb nüüd üha sagedamini põldudel. Kui lumel on koorik, on põldudel hea hiiri püüda, aga lagedal väljal levivad ka lõhnad paremini. Rebased sirtsutavad jooksuajal palju – iga suurema kivi, ohakatuti või koerajulga peale. Rebase uriin ja eriti väljaheited on lõhnastatud sabanäärme nõrega. See on tõsiselt vänge kraam, mis kannab endas elutähtsat sõnumit. Lehkava kommünikee võimendamiseks veab emasrebane saba mööda lund.