Jüri Pino: Ürg-Milvi

Kõige õigem eestlane - saare naine Milvi Foto: ETV

Ma kah arvasin, et kõige õigemaks eestlaseks ETV konkursil saab Pontu. Lõpuks kehastas tema ju seda allaheitlikkust, millega siin maal kirjutati alla lepingumuudatustele palga vähendamiseks. Lubadusega, et kui rasked ajad möödas, siis taastub.

Niipalju kui sõna tänavatel liigub, pole taastunud kellelgi. Pigem on möödaminnes ette visatud uued lepinguparandused teemal, et nii nüüd jääbki. Millele samasuguse vagurusega alla kirjutati.

Orjarahva värk. Kas pole siis naljakas? Ometi võitis kõige õigema eestlase nimetuse saare naine Milvi oma kadunud Hardi Tiiduse nägu mehega. Veider.

See polnud ju isegi kõhust lahti võtvalt naermaajav sketš. Vana nali, Smuuli üles kirjutatud, aga ilmselgelt aastasadu, kui mitte tuhandeid vana. Ehkki seda seostatakse üldises eesti teadvuses saartega – ikka Smuul süüdi –, on õieti see üldlevinud. Selliseid Milvisid teatakse Setust Pohirannani.

Too viimane kant ongi, kus ise Milvit nähtud. Tõsi, ta polnud Milvi, vaid Mäepealse memm. Memme mees pääses sõja lõpul Rootsi, tema jäi kahe väikese pojaga siia. Kasvatas poisid suurteks meesteks, suurem ja noorem on mu esimene äi, sellepärast teadmine. Memm võttis endale uue mehe siis, kui esimene Rootsis lusika ära pani. Alles siis. Ja kurtis kah, kui too mõne aasta pärast kooles, et võtaks uue taadi... aga need ei pea ju vastu. Jube elurõõmus inimene oli. Tema ei rääkinud, mis ta arvab, tema ütles, kuidas oli. Ja tal oli alati õigus ka. Polnud mõtet vaidlema hakatagi.

Virutas ilusti 95 aastat vanaks ka, enne kui punkt tuli. Vägev memm.

Arvata, et mu vanaema, kes kaks aastat enne minu sündimist ära läks, oli sarnane. Tema mees ei läinud küll kuhugi, kesse setukest paati laseb. Aga kui läks kolhoseerimiseks, öelnud vanaema, et antikristustega paati ei minda. Kui Omakaitse käsutas vanaisa sõjalist objekti – silda – valvama, mis tegelikult oli kaks palki üle oja, võttis vanaema püssi ja läks ise. Mehe võivad ju laskevarjurid maha lüüa, aga mis nad ühe memmega ikka teevad. Kõva vanaema.

Näe, läkski heldimuseks. Võib-olla seepärast, et vastav klipp mitu korda üle vaadatud – peaks ju teadma kah, millest kirjutad. Iga vaadatud korraga läheb nali väiksemaks ja mingist väga ammusest ajast kaevuvad hoopis teistsugused tundmused välja.

Kuni selleni, et kui Milvi teksti esitatuks teises toonis – nt «Võsareporteris» –, läinuks see peale kui Eesti tänase igapäeva kirjeldus. Naised peavad kõvad olema, sest mehed on siin maal niisugused hommikust peale pehmed tolgused. Või neid lihtsalt ei ole. Eks sellest ju nali sündinud. Saare naiste mehed olid merdes, setukesed talviti metsatööl, rannamehed alati kalal. Mõni ei tulnudki tagasi. Milvid pidid valmis olema omapäi hakkama saama.

Nüüdki on mitmed mehed üle ilma laiali, kes Soomes, kes Austraalias, kes kus. Muidugi peavad Milvid siis kodu hoidma ja hellitama neid nirakaid, keda välismaale ei võetud. Naljakas, eks? Seletakski niipidi ehk ära, miks Milvist kõige õigem eestlane sai. Me pidavat ju kangesti eneseiroonilised olema. Meile teeb nalja jutt kõvadest naistest ja lemmiklooma staatusest meestest, kes lustiks pidada, ega sihukest tööle või lasta. Naisõiguslastele see meeldiks, vist... ja mehed hääletaksid selle poolt puhtalt selleks, et näidata: naerge pealegi, meie ju teame, kuidas asi tegelikult on. Või tähendas Milvi valimine igatsust sellise võimsa emakuju, ürgse Linda järele... et ta kuskil ikka oleks ja tema peale loota võiks...

Oletama võib jäädagi. Endal jäi õige eestlane valimata. Hakka nüüd selle peale kallist kõneaega kulutama... Ja nagu muudel valimistel: mis see minu üks hääl ikka loeb.

Lohutav.