Avo-Rein Tereping: saatuslikud munad

Avo-Rein Tereping Foto: SCANPIX

Meie otsused ei ole ratsionaalsed ja sageli kaugeltki mitte parimad. Lihtsam on kujundada oma käitumine teiste järgi, raiskamata energiat mõtlemisele tegevuse otstarbekuse üle, kirjutab psühholoog Avo-Rein Tereping munapaanikat analüüsides.
 

«Välismaa kraam,» kiitis Aleksandr Semjonovitš mune lauale pannes, «ega need pole
matside munad … Küllap on kõik brahmad, et kurat neid võtaks! Saksa sort …»
Mihhail Bulgakov, «Saatuslikud munad»
------------------------------------------------------

untud Florida investeerimisnõustaja Joseph Granville saatis 1981. aasta 6. jaanuari õhtul oma klientidele telegrammi: «Aktsiate hinnad langevad järsult; müüge homme.» Järgmine päev, 7. jaanuar, oli New Yorgi aktsiabörsil üks mustemaid kauplemispäevi – kõigi aktsiate hinnad kukkusid kolinal, kokku langes selle börsipaanika ajal kaubeldavate aktsiate väärtus ligi 40 miljardi dollari võrra.

Langust ei põhjustanud mitte objektiivsed asjaolud, isegi mitte Granville’i klientide müügile paisatud aktsiad, vaid kõik teised paaniliselt käitunud investorid, kes tormasid samuti oma aktsiaid müüma enne, kui need täiesti väärtusetuks muutuvad.

Umbes pool sajandit tagasi võrdles tuntud majandusteadlane John Maynard Keynes väärtpaberite turu psühholoogiat tollal populaarsete iludusvõistlustega, mida korraldasid lugejatele Londoni ajalehed. Asja iva oli selles, et lehelugejad pidid valima saja esitatud foto hulgast nende arvates iludusvõistluse kuus parimat ja saatma oma valiku toimetusse. Võitis see, kelle valik langes kokku kõige enam teiste osalejate hääli saanud valikuga. See oli omamoodi ennustusvõistlus – auhinna sai vastaja, kes suutis kõige täpsemalt pakkuda need näod, mida eelistasid ülejäänud võistlejad.

Kuidas toimiksite, osaledes niisuguses võistluses? Tõenäoliselt valiksite kaunitaride fotode hulgast need, mis meeldivad teile endale kõige enam. Kuid mängu võitmiseks sellest ei piisa. Te peaksite valima hoopis need fotod, mis teie arvates meeldivad kõige enam teistele osavõtjatele!

Niisugust valikumudelit nimetatakse Keynesi iludusvõistluseks ja börsiinvestor ei huvitu mitte talle endale huvi pakkuvate firmade aktsiatest, vaid püüab kõige enam investeerida firmadesse, mille aktsiate vastu  investori arvates  tunnevad huvi teised investorid. Käib äraarvamisvõistlus – kes suudab paremini ennustada teiste käitumist, see on võidumees.

Üks Wall Streeti fondihaldur iseloomustas olukorda järgmiselt: «Te võite nõustuda või mitte nõustuda Granville’i arvamusega, aga kui te arvate, et teised investorid ruttavad müüma oma aktsiaid, siis teete te sedasama, et vabaneda aktsiatest enne, kui nende hind langeb. Ja kui arvate, et teised ostavad, siis tõttate teiegi ostma, et jõuda teistest ette.»

Kellegi lahtilastud kuulujuttudest tingitud börsipaanikaid on olnud teisigi. Aktsiate hinna tõusu ja langust, samuti kuulujutte ja fabritseeritud infolekkeid võimendab usinasti ajakirjandus. Kui mõni aktsia hakkab tõusma, tõuseb ta hind veelgi ajakirjanduses avaldatud positiivse info tõttu, languse puhul avaldatud negatiivse info tõttu jällegi vastupidi. Meediateated toetavad  tõusjat ja tirivad kukkujat veel madalamale.

Kuid see ei toimu mitte ainult aktsiabörsil! Inimesed käituvad samamoodi ka selvehallis, jalgpalli­tribüünil, rokk-kontserdil ja kodus teleri ees. Kas olete mõelnud, miks saadab lindistatud taustanaer televisioonis naljafilme (sagedamini just halbade, primitiivsete naljadega filme)? Sest inimestel on tavaks teha nii nagu teised. Kuuldes teiste naeru, hakkame tõenäoliselt naerma ka viletsa nalja peale. Seda nimetatakse sotsiaalse tõenduse printsiibiks.  

Küllap mäletate üht 1991. aasta 16. veebruaril ETV saates «Wigla sou» kõlanud teadet, et Soome otsustas muuta kehtetuks 50- ja 100-margased rahatähed (tollal oli veel rublaaeg, kuid inimestel oli Soome markasid päris palju). Paanikas kergeusklikud tormasid oma valuutavarusid päästma ja said mitu korda langenud vahetuskursiga haledalt pügada.

Loll nali, arvati hiljem. Lollid olete, parastasid need, kel endal marku ei olnud. Kes teil käskis uskuda! Kuid seesugused «naljad» korduvad vääramatu järjekindlusega. Kaotajateks on need, kes usuvad.
Suhkrupaanika, tatrapaanika, vene keelt rääkivate elanike seas 2007. aastal lahvatanud krooni devalveerimise paanika. Lendulastud infokillud, mida ajakirjanduses ilmuvad sõnumid võimendavad, sageli inimese hirmudel ja puudulikul informeeritusel põhinevate teadlikud manipulatsioonid on päästikuks. No mida sa ikka teed, kui ühe suure erakonna juht kuulutab, et tõenäoliselt devalveeritakse kroon 18. oktoobril («Savisaar: krooni devalveerimine on reaalne 18. oktoobril», ÄP, 2.04.2009).

Miks inimesed lasevad nii kergesti ennast haneks tõmmata? Meile küll meeldib arvata, et teeme mõistlikke otsuseid, kuid paraku ei ole see nii. Meie otsused ei ole ratsionaalsed ja sageli ei ole need kaugeltki parimad. Mõtlemine on sedavõrd raske töö, et inimene teeb kõik võimaliku selle vältimiseks. Lihtsam on kujundada oma käitumine teiste järgi, raiskamata energiat mõtlemisele tegevuse otstarbekuse üle.

Kuid irratsionaalses otsustusprotsessis on teatud seaduspärasused. Neid kasutades suunavad osavad müügimehed ja teised vilunud manipuleerijad inimese just sinna, kuhu soovivad. Ja vastupidi – teades neid võtteid, suudame jääda iseseisvaks ning vältida haledaid altminekuid.

Praegu käimasoleva ja pea kogu Euroopat haaranud kanamunade osturallil on ka üks ratsionaalne põhjendus: Brüsseli bürokraatia otsustas teha munevad kanad õnnelikumaks ja kohustas munatootjaid kindlustama munemise raske töö tegijatele paremad elutingimised – laiemad puurid jms. See omakorda põhjustas Euroopas munade tootmise vähenemise, sest kanalates tehti suuri ümberehitusi.

Kuid Brüsseli direktiiv võeti vastu juba 13 aastat tagasi, kehtima hakkas see tänavu jaanuarikuust. Miks tekitas ostupaanika tühjad munaletid Eestis alles nüüd? Päästikuks olid meie meedias märtskuu lõpus (nt «Tšehhid ostavad Saksamaal massiliselt kanamune kokku», PM, 13.03 jt) avaldatud lood kanamunade ostupaanikast teistes Euroopa riikides. Ja tekkiski irratsionaalne jäljendav käitumine. Laviin pääses liikuma ja hakkas võimendama iseennast.

Nagu ikka on nii võitjaid kui kaotajaid. Seekord on kaotajateks need kliendid, kelle kokkuostetud kastitäied munad pikapeale haisema hakkavad ja solgiauku rändavad. Võitjateks said endalegi tahtmatult munatootjad ja kaupmehed, kuid ametnikud, kes algatasid 13 aastat tagasi protsessi ega vaevunud selle käiku jälgima ega korraldama, jäid kulisside taha. Samuti nagu juhtus Bulgakovi groteskselt fantastilises loos.