Eesti valdade ja linnade üldkogu tuli kokku ja läks jälle laiali. Mis see siis nüüd oli, võiks küsida. Mida saame järeldada? Kas leidsime koos lahtised niidiotsad, millest hakata kerima kokku lahendusi?



Ühest küljest võime ju rõõmustada seesuguste esinduslike foorumite tekke üle, millest õhkub muu hulgas ka aktiivsemaks ja häälekamaks muutuva kodanikkonna vaimu ja kus arutatakse riigi oleviku ja tuleviku üle.

Teisalt tekitab tulemus nõutust. Õieti tulemusetus, sest vastuvõetud ühisdeklaratsioon jäi paraku üldsõnaliseks. Kuid eks olegi raske leida mingit kaalukamat ühisosa, kui keskpõrandal üritavad peale nende, kes tõsimeeli otsivad Eestile häid lahendusi, kokku saada ilmselgelt ärapanemise peal väljas olevad poliitilised jõud. Eesotsas Tallinna linnapeaga, kelle kõiki viimase aja käike ja sõnavõtte suunab vaid üks eesmärk: kindlustada järgmistel kohalikel valimistel Keskerakonna ainuvõim pealinnas, hiljem tulgu või veeuputus.

Eesti omavalitsuste roll, ülesannete jaotus ja rahastamismudel on riigi kui terviku seisukohalt kahtlemata erakordselt tähtis teema. Riigikontroll on aastate jooksul auditites näidanud, et liiga väikesed linnad-vallad ei suuda oma ülesannetega hakkama saada ega teenuseid pakkuda. Arutelud ei peaks aga päädima primitiivsete protestiüleskutsetega stiilis «teeme valitsusele kambaka!».

Paraku kipuvad just niisugused sõnumid esiplaanile tõusma olukorras, kus igaüks eelistab vaadata omaenese ninaesist.

Ja siis minnaksegi laiali deklaratsiooniga, kus räägitakse kodanikuühiskonna tugevdamisest, regionaalpoliitika tähtsuse rõhutamisest, riigikogu vastava komisjoni moodustamisest (sic!) jms, mis kõik kuulub suuresti sõnailu valdkonda.

Jutt omavalitsusliitude tõusust maavalitsuste (osaliseks) aseaineks ning maakonnalinnade ja tõmbekeskuste arendamise vajalikkusest on kena küll, seda võiks vaadelda isegi üleskutsena pehmele (alt üles) haldusreformile, kui vaid argielus ei kipuks omavalitsuste koostöö olema leebelt öeldes tagasihoidlik. Välja arvatud muidugi juhul, kui seda kuidagi rahaliselt stimuleeritakse.

Üldkogul mainitud, kuid lõppdokumenti mitte jõudnud linnade liidu ja maaomavalitsuste liidu ühinemine oleks juba märksa konkreetsem samm. Kuid siingi ei jõuta tegudeni, kui jäädakse pelgama, et naabrimees äkki kontrolli enda kätte saab. Ja niipaljukest siis jälle koostööst.

Suurt osa sellest, mida üldkogu deklareeris, oleme aastate jooksul küllastuseni kuulnud. Kuid lahendamata probleemid jäävadki lahendamata, kui sõnadest kaugemale ei minda.