Ene Tannberg: õpikutes ja tundides napib aja lugu

Ka Asterixi abil on võimalik ajalugu õpetada. Pildil igal võimalusel laulma kukkuv bard Cacofonix (vasakult), menhiriraidur Obelix ja väike vapper sõjamees Asterix. Foto: SCANPIX

Ilukirjandus ja filmid aitavad õpilastel ajaloost aru saada, kuid oluline on, et neid vaadataks-loetaks kriitilise meelega. Elamusele peaks järgnema arutelu, mis õpetab eristama väljamõeldisi ajaloolisest tõest, kirjutab Miina Härma gümnaasiumi direktor, ajaloolane Ene Tannberg Postimehe arvamusportaalis Erkki Bahovskile vastu kajades.

Erkki Bahovski kirjutab laupäevases Postimehe lisalehes, et koolis ei õpetata asju seostama ja iseseisvalt mõtlema ja et enamik teab ajaloost vaid «valitud palu», mida raamatud ja filmid neile ette on söötnud.

Ajalugu on aja lugu. Ajaloo õpetamine koolis peaks olema faktidele tuginev lugude õpetamine. Lood jäävad meelde, need muudavad faktid elavaks, lugudega saab luua seoseid, neile tuginedes saab teha järeldusi.

Ajaloo õpikutes ei ole enam lugusid, on pelgalt sündmuste/perioodide lühikokkuvõtted ja põhifaktid. See on viimase kümnendi trend, kui õpilaste koormuse vähendamise nimel õpikute teksti pidevalt lühendati. Lugude väljajätmist on püütud kompenseerida rohke pildimaterjaliga, mis paraku lugusid ei asenda.

Kas tänapäeva koolis on üldse võimalik süsteemse ajaloolise mõtlemise kujundamine?

Ajaloo õppimine ei tohi jääda pelgalt faktide meeldejätmiseks. Millegipärast on levinud arusaam, et faktide õppimine ei ole vajalik, kooli kritiseeritakse faktikeskse õpetamise pärast. Millele tugineda aruteludes, seoste otsimises ja järeldustele jõudmises, kui me ei tea konkreetseid sündmusi või isikuid?

Ajalooõpetuse probleem on pigem selles, et tunnis ei jää piisavalt aega lugudeks, mis muudaksid faktid elavaks. Ja võib-olla ka selles, et õpetaja tihti ei riski midagi õppematerjalist käsitlemata jätta. Õpiku õpetamine algusest lõpuni tundub turvaline, kuigi õppekava võimaldab valikuid.

Kuidas kujuneb tänapäeva noore inimese minevikuteadlikkus? Ajalooga on noored kokku puutunud juba enne ajalootundide algust. Siin on oma roll filmidel, telesaadetel, raamatutel, reisidel.

Kui õpetaja on kursis, mida lapsed vaatavad ja loevad ning kus nad on käinud, siis saab seda tundides edukalt kasutada. Näiteks eelmisel kümnendil olid põhikooli lapsed lugenud Asterixi ja Obelixi koomikseid, ajalootundides sai sellele tuginedes õpetada muuhulgas kriitilist lähenemist allikatele ja arutleda, kuidas tegelikult sfinksi nina katki läks, kes olid gallid ja mida nad Roomas tegid.

Gümnaasiumis on eesti ajaloo õpetamisel palju abi eesti kirjandusest. Kindlasti on teema illustreerimiseks asjakohased filmilõigud, kui enne vaatamist antakse õpilastele konkreetne ülesanne, millele tähelepanu pöörata (näiteks «Gladiaatori» filmis võitlejate relvastus ning riietus või «Trooja» filmis Trooja linna välisilme).

Tänuväärsed on ka ajaloolised teleseriaalid («Tuulepealne maa»). Oluline on, et filmilõigu või teleseriaali vaatamisele järgneks arutelu, kus räägitaks nii ajaloolisest tõest kui väljamõeldistest.

Kas see näitab noorte olematut lugemist, kui nad ei tea «Kolme musketäri»? Tänapäeva lapsed loevad teistsuguseid raamatuid (paljud siiski loevad!) ja me ei saa nende lugemust hinnata enda lugemuse põhjal. Me saame neile soovitada klassikat, kuid me võiksime kursis olla ka sellega, mis neid tegelikult kõnetab. Ainult siis on võimalik juhtida tähelepanu fiktsioonidele.

Me ei saa eeldada, et kooli ajalookursuses saaks praegust tunniressurssi arvesse võttes käsitleda süsteemselt kõiki ajalooperioode. See polegi ilmselt vajalik.

Ajalooõpetusega saab suunata õpilaste huvi, õpetada neid kriitiliselt mõtlema, seoseid looma ja järeldusi tegema. Skandinaavia menukaim ajalooajakiri «Imeline ajalugu» on noorte hulgas üsna populaarne. Noored huvituvad küll, mis ajaloos tegelikult juhtus.

Postimehe arvamusportaal arutleb täna laupäevases Postimehes ilmunud Erkki Bahovski essee tuules teemal, kas ilukirjanduse ja filmide vahendusel ajaloo õppimine on ohutu.