Jüri Kuuskemaa ⟩ Niguliste tornikiivri asemele taheti teha konjakibaar

Niguliste kirik jaanuaris 2024. Tornikiivrit kattev vaskplekk ei sära enam, vaid on jõudnud 40 aasta jooksul kattuda auväärse paatinaga. Foto: Sander Ilvest

Kleio mäletab, kuidas isegi kirikutornid on aja jooksul muutunud. Eelmisel sajandil oli meie kõige dramaatilisema saatusega kirik Niguliste, kirjutab kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa. 

Kõige igavikulisema hõnguga on linnapildis kirikud ja nende tornid. Ometi on needki peaaegu igal sajandil elanud üle muudatusi ja täiendusi, sõltuvalt moe ja majanduslike võimaluste muutumistest, elanike vagadusest ja esindusvajadustest, ajahamba tööst ja hooneid sõdades või tulekahjudes tabanud õnnetustest.

Eelmisel sajandil oli meie põlistest kirikutest kõige dramaatilisema saatusega Niguliste. Ma mäletan veel, et koolipoisina käisin laokil ja tollal kõikidele avatud kirikus seiklemas. Ma ei unusta iial vaadet, mis avanes torni ülemiselt servalt, kuhu ronisin mööda kitsaid ja kõveraid kivitreppe.