PAVEL SOBOLEV ⟩ Ulgumine ja nutt: president tülitseb riigikoguga, aga flirdib rahvaga?

ERM, presidendi vastuvõtt, suupisted. Andra Holland, Piret Pusse, Eveli Vainikk. Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

• Võib-olla püüab Karis nüüd saada rahva presidendi kuvandit, mida ka valimiskogu hiljem hindab.
• Praeguses olukorras näevad paljud Eesti elanikud vähemalt osalist õigluse võidukäiku.
• Eesti elanikele seonduvad võimuparteid üleskutsetega raskel ajal püksirihma pingutada.

Alar Karis otsustas mitte kutsuda Eesti Vabariigi aastapäeva puhul toimuvale presidendi vastuvõtule kogu parlamenti, piirdudes ainult selle juhatuse, samuti fraktsioonide ja komisjonide juhtidega. Pinged presidendi ja parlamendi vahel ei lõpe ning praegu on raske ette kujutada, et riigikogu võiks Karist 2026. aastal teiseks ametiajaks tagasi valida. Ajakirjanik Pavel Sobolev kirjutab, et võib-olla püüab Karis nüüd saada rahva presidendi kuvandit, mida ka valimiskogu hiljem hindab.

Eelmise nädala lõpus sai teatavaks, et vastupidiselt väljakujunenud ja vankumatuna näivale traditsioonile ei saa Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud presidendi vastuvõtule seekord kutset kõik riigikogu liikmed, vaid ainult juhatuse liikmed, komisjonide esimehed ja aseesimehed, samuti fraktsioonijuhatajad.

Presidendi ootamatu otsus viis loomulikult mõttele, et pinge riigipea ja parlamendi vahel, mis tekkis opositsiooni poolt parlamendis obstruktsiooni kasutamise ning koalitsiooni poolt hääletamise usaldushääletusega sidumise taustal, pole kuhugi kadunud. Samas tuleb tunnistada: praegune hetk on väga soodne selleks, et tekkinud konfliktsituatsioonis asuks suurem osa avalikkusest presidendi poolele.

Meenutagem, et just hiljuti kiitis parlament heaks ebapopulaarseid maksutõususid sisaldava riigieelarve, loobudes samal ajal haridus- ja sisejulgeolekusektori esindajate märkimisväärsest palgatõusust, mis muu hulgas tõi kaasa ulatusliku õpetajate streigi. Üldjoontes tajutakse Eesti seadusandjaid praegu ühiskonnas – olgu õiglaselt või mitte – inimestena, kes riigikassas auke lappides otsustasid säästa ükskõik kelle, aga mitte enda pealt.

Praegune hetk on väga soodne selleks, et tekkinud konfliktsituatsioonis asuks suurem osa avalikkusest presidendi poolele.

Neist osa vastuvõtule kutsumisest keeldumist võib vaadelda kui nende pealt raha kokkuhoidmise vormi, mistõttu on põhjust eeldada, et praeguses olukorras näevad paljud Eesti elanikud vähemalt osalist õigluse võidukäiku.

Ilmselge solvumine ja salajane kavaldamine

Küllap tugevdab nende elanike niisugust tunnet ka mõne rahvaesindaja äärmiselt närviline reaktsioon, kes ei suutnud varjata oma pettumust ja nördimust tavapärase privileegi kaotamise pärast.

Veel pole selge, kas presidendi otsus muudab piduliku ürituse ka tegelikult odavamaks või kulub sama raha teiste külaliste võõrustamiseks, kes riigipeale lihtsalt sobivamad tunduvad. Siiski on igal juhul äärmiselt ebatõenäoline, et mõne parlamendiliikme peaaegu hüsteerilised kommentaarid aitaksid neil saavutada avalikku kaastunnet diskrimineerimise tõttu, mille osaliseks nad arvavad end saanud olevat.

Nendes nördinud kommentaarides võib märgata ka omajagu kavalust. Näiteks üks reformierakondlasest riigikogu liige süüdistab riigipead selles, et ta on suure tõenäosusega unustanud Eesti Vabariigi riikliku ülesehituse ja presidendi institutsiooni tähtsust struktuuris ülemääraselt suurendanud. Jah, see on tõsi, et enamikku presidendi nähtavamaid funktsioone Eestis võib nimetada esinduslikeks, kuid ka presidendi vastuvõtt on puhtalt esinduslik üritus.

Alar Karis ei lähtunud loteriimeetodist, vaid nende protseduuride tulemustest, mida parlament ja selles esindatud erakonnad olid varem ise teinud.

Presidendil on parlamentaarses vabariigis väga vähe praktilisi vahendeid nii seadusandliku kui ka täidesaatva võimu mõjutamiseks, kuid siiski on tal teatud võimalused anda nende võimuharude sammudele moraalseid hinnanguid. Seega võib öelda, et antud juhul kasutaski Alar Karis ühte neist täiesti legaalsetest mehhanismidest.

Teise võimupartei esindajate huulilt võis kuulda, et president suhtus kohatu ükskõiksusega kõigi Eesti parlamendisaadikute absoluutse võrdsuse põhimõttesse, kelle häältel on absoluutselt võrdne kaal. Noh, rangelt võttes on neil riigikogulastel, keda president kutsus, siiski teatud eelised teiste kolleegide ees, mis väljenduvad eelkõige kõrgemas palgas.

Tegelikkuses hõlmasid presidendi valikukriteeriumid nii loogikat kui ka parlamendi poliitiliste jõudude tasakaalu austamist. Alar Karis ei lähtunud loteriimeetodist, vaid nende protseduuride tulemustest, mida parlament ja selles esindatud erakonnad olid varem ise teinud.

Samm rahva poole

Presidendi kantselei põhjendab presidendi otsust ametlikult sooviga saavutada olukord, et vastuvõtul mahuksid kõik külalised Eestist Estonia teatri saali ära ning keegi ei peaks kontserti kõrvalruumis ekraanilt vaatama.

Samal ajal edastatakse büroost signaale, et kutsetele võivad loota paljud kultuuri- ja sporditegelased, pedagoogid, vaimse tervise kaitsjad, ühiskonnaaktivistid... See kõik näeb välja nii, nagu oleks riigipea parlamendist veidi distantseerunud ja püüaks teha pikemat sammu rahva poole.

Asi pole selles, nagu paistaks väike tüli saadikutega tagatisena tugevama sõpruse sõlmimiseks lihtinimestega, kuid ometi tekib kiusatus Alar Karise demaršis ka niisugust arvestust märgata. Teatud mõttes võib see arvestus tunduda üllatav, sest pärast sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni järsku suurenemist tsentristide fraktsiooni arvel pakkusid paljud eksperdid, et Alar Karisel on võimalus teiseks ametiajaks presidendiks tagasi valitud saada otse parlamendis.

President ei devalveeri ega õõnesta Eesti riigi jaoks üliolulist traditsiooni sugugi, vaid vastupidi, takistab selle muutumist luksuse ja edevuse laadaks.

Alar Karis ei kipu aga tõelist lojaalsust parlamendile endiselt üles näitama, millest võib ka järeldada, et reformierakondlaste ja Karise vahel valitseva pinge taustal pole sotsiaaldemokraatide esindatuse suurenemisel riigikogus erilist tähtsust. Reformierakond ja president võisid vastastikku aru saada, kui võimatu on ületada möödunud suvel tekkinud vastastikuste solvumiste koormat.

Valimiskogu on aga juba praegu rahvale palju lähedasem valimisinstitutsioon, mille märkimisväärne osa osutub Toompeal valitsevatest erakondadest täiesti sõltumatuks, nii et president saab oma suhteid riigikoguga demonstratiivselt teravdades sellega sisuliselt flirtima hakata.

Presidendi kriitikud ainult aitavad teda

Seega ei pruugi riigipea otsus kutsuda pidulikule vastuvõtule vaid piiratud esindus parlamendist sugugi viidata tagasi valimise ambitsioonide mahamatmisele, vaid vastupidi, hoopis väga tugevatele ambitsioonidele tagasi valitud saada. On veel vara öelda, kui mõistliku panuse president praegu teeb, kuid kordan, et mõned puudutatud ja solvunud saadikud teevad praegu palju selle nimel, et just president (ja mitte nemad ise) oleks see, kes tundub lihtinimesele tema huvide eestkõnelejana.

Näiteks üks debütant Eesti parlamendis (kes just hiljuti kolis opositsioonist võimuleeri) kurvastab, sest laskis kleidi vastuvõtuks õmmelda kuulsa moekunstniku juures, andes juba suure summa ettemaksuks, nii et kleit tuleb niikuinii valmis teha. Tegelikult pole niisuguse riietuse maksumus kuigi hämmastav ja majanduslikult jõukamal ajal ei pööraks keegi selle hinnasildile üldse erilist tähelepanu.

Praegu aga seostuvad Eesti elanike jaoks just võimuparteide esindajad riigi valitsuses ja parlamendis lõputute üleskutsetega raskel ajal püksirihma pingutada. Vastaval emotsionaalsel taustal on niisuguse poliitiku hädaldamine, kellel pole selles tualetis kusagil eputada, mille peale ta palju raha kulutas, ühiskonnas äärmiselt negatiivset vastukaja tekitama määratud, kinnitades samas veel kord presidendi otsuse tarkust.

Mida, muide, võib nüüd tõlgendada ka nii, et president ei devalveeri ega õõnesta Eesti riigi jaoks üliolulist traditsiooni sugugi, vaid vastupidi, takistab selle muutumist luksuse ja edevuse laadaks.