See streik otsustab, kas rahvas normaliseerib tagajärgedeta valetamise valitsuse ja poliitikute poolt. Valitsuskoalitsioon on sulanud kokku vasakliberaalseks üheparteisüsteemiks, mis surub läbivalt halbu otsuseid riigikogus ühtselt läbi ja siis teise suupoolega räägib, kuidas nii ei tohiks ikkagi üldse teha. Skisofreenia sümptomid valitsemise juures on ilmsed.
Õpetajate streigiga on paljastunud üks uus tõik: valitsusse on tekkinud ministripalgaga suhtekorraldajad. Kuidas muidu selgitada Eesti 200 ja sotside üllatavalt muutunud seisukohti õpetajate suhtes? Mis annab neile jultumuse nii häälekalt iseenda tehtud tööle vastu karjuda? Kas kuskilt tuli Jürgen Ligi ja ähvardas Eesti 200 ja SDE riigikogu saadikuid ihunuhtlusega, kui lubadusi murdva eelarve poolt ei hääleta? Üks valitsuses olemise olulisimaid komponente on vastutustunne oma tehtud otsuste ja nende tagajärgede eest. Selle puudumine selgitab suuresti ka rahva toetuse puudumist.