MART KULDKEPP ⟩ Eestil on postsovjetlikust taagast vabanemiseks käia veel pikk tee

Pildil professor Vjatšeslav Morozov. Foto: Kollaaž

Vjatšeslav Morozovi luureskandaali kõrvalmõjudest kirjutab kolumnist ja ajaloolane Mart Kuldkepp.

Uudis selle kohta, et Tartu Ülikooli (praeguseks juba endine) rahvusvahelise poliitikateooria professor Vjatšeslav Morozov on arreteeritud kahtlustatuna Eesti vastu suunatud spionaažis, tabas tema kolleege ja tudengeid šokina. Arreteerimise ning Morozovi seejärel allkirjastatud lahkumisavalduse tulemusena peab instituut kiiremas korras leidma inimesed, kes asendaksid teda tuleva semestri õppetööl, kannaksid hoolt tema juhendatavate eest ning võtaksid üle mitmesugused muud ülesanded, mis ühel professoril Tartu Ülikoolis on. Need, kes osalesid Morozoviga mõnes ühises projektis, olid temaga parasjagu koos konverentsi korraldamas, või kellel oli valmimisel kaasautorluses teaduspublikatsioon, seisavad nüüd kõik lõhkise küna ees.

Ent ülikooli vaates on see vaid loo üks külg. Leidub ka teine, milleks on amorfne, kõikjale tungiv mainekahju. Olenemata sellest, kas Morozov kohtus süüdi mõistetakse või mitte, leiavad tema kolleegid end nüüd soovimatust rambivalgusest, samal ajal kui ajakirjanduses võtavad sõna tagantjärele targad isikud, kelle arvates poleks sellist inimest üldse kunagi tohtinud tööle võtta, või kelle teada oli mingites ringkondades juba ammu kahtlustusi tõstatatud. Kodusest meediakarusellist veel laiema mõjuga on aga mainekahju rahvusvaheline dimensioon, mida võib ühtlasi võtta õpetliku näitena selle kohta, milline on Eesti tegelik reputatsioon Morozovi välismaiste kolleegide seas: Venemaa-uuringutega tegelevates akadeemilistes ringkondades.