JUHTKIRI ⟩ Ärevad ajad Estonias

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Vabariigi aastapäeva vastuvõttu pole põhiseaduses.
• Kaja Kallas tahab presidenti paika panna.
• Alar Karis võinuks aastapäeva vastuvõtu muutmisest varem teatada.

Eestis kogub hoogu omapärane tüli põhiseaduslike institutsioonide vahel, mis on vallandunud presidendi otsusest mitte kutsuda kõiki riigikogu liikmeid Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtule 24. veebruaril nagu tavaliselt. Selle vastuolu juured võivad olla peidus kaugemal, möödunud aastal toimunud sündmustes.

Tüli on omapärane seetõttu, et tegemist ei ole institutsioonide omavahelise hõõrumisega põhiseaduse kontekstis. Põhiseadus ei ütle Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtu kohta mitte midagi ega peagi ütlema. Tegemist on aja jooksul välja kujunenud traditsiooniga, mille täpsed reeglid ei ole kirjas. Praegusel juhul on president Alar Karis öelnud, et kutsub vastuvõtule riigikogu juhatuse, komisjonide esimehed ja aseesimehed ning fraktsioonide juhid. Teised liikmed peavad aga Estonia aknast vaatama, kuidas pidu keeb.

See mõte on olemuslikult süsteemne, kuid nagu näha, ei meeldi teps mitte nendele riigikogu liikmetele, kellel või kelle abikaasal on vastuvõtukleidid juba tellitud. Kuid pangem tähele! Nii nagu korporatsioonides ilmnevad võimusuhted võitluses parkimiskohtade olemasolu ja asukoha pärast, peaksime nägema ka vabariigi aastapäeva vastuvõtu naginas pisut enamat. Tüli põhivorm on saanud loodetavasti selgemaks pärast peaminister Kaja Kallase poolset õli tulle valamist.

Kallas on pidanud vajalikuks meediale öelda, et ei tea, kas osaleb vabariigi vastuvõtul või mitte. «Meil on parlamentaarne riik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas, rahvas valib riigikogu ja riigikogu valib peaministri ja presidendi. Seega näiteks minu tööandja on riigikogu,» on peaminister põhjendanud, miks talle ei meeldi mõte kutsuda vaid riigikogu «nomenklatuuri».

Üleüldise tähelepanekuna saab nentida, et Eestis levib üleüldine soovimatus kokku leppida. Kuidas aitab suhete parandamisele kaasa riigikogu liikmete vastuvõtule kutsumata jätmine?

Niisugune jutt mõjub naljakalt peaministrilt, kes on läinud riigikogu opositsioonist ja riigikogust tervikuna ülesõitmise teed, alustades massiivset usaldushääletustega valitsemise praktikat, milles erinevalt presidendi tegevusest saab juba näha vastuolu põhiseadusega. Kuid peaministri sõnumi olemus tuleb selgelt esile: president peab teadma, kes on peremees, ning võiks tegeleda vähem isemõtlemisega.

Meenutame eelmisest aastast, et kui riigikogu tahab, siis ta annab presidendile raha, ja kui ei taha, siis ei anna. Näiteks ei saanud president sõita rahapuuduse tõttu riigivisiidile Austraaliasse. Vaadates ka riigikogus toimuvat kähmlust, võib mõista presidendi otsuse motiive – kuigi siin võib olla tõesti tegemist sooviga raha kokku hoida, sest raha presidendi kantseleil napib. Kuid president oleks võinud kokkuhoiuotsusest teavitada riigikogu enne vastuvõtukleitide tellimist.

Üleüldise tähelepanekuna saab nentida, et Eestis levib üleüldine soovimatus kokku leppida. Kuidas aitab suhete parandamisele kaasa riigikogu liikmete vastuvõtule kutsumata jätmine? Üks tegu tingib teise ja see omakorda järgmise. Võib-olla on õigus vanarahval, kes on öelnud, et targem annab järele.