RAUL REBANE ⟩ Kui tahad saada Venemaal isevalitsejaks, pead olema lühike

Lenini kuju Narvas. Foto: Wikimedia Commons

• Helsingis on siiani alles Lenini park.
• Viimase 100 aasta Venemaa ajalugu ongi aeg, kus pisikesed diktaatorid tegid suurt kurja.
• Eriti torkas enda piltide ümberkujundamisega silma Stalin.

Täna 100 aastat tagasi suri Vladimir Ilijtš Lenin. Siin on temast mõned killud, kirjutab Raul Rebane.

Lenini mõõdutundetu ülistamise, kummardamise ja monumenteerimise aeg on läbi. Alles on jäänud fanaatiline sadist, kelle tegevus tõi otse ja kaudselt kaasa kümnete miljonite inimeste surma ja elude rikkumise.

Mõni päev enne Moskva olümpiamängude algust, juulis 1980, käisin Moskva lähedases Podolskis NSVLi koondise treeninglaagris. Tagasisõidul küsisin meie jutukalt autojuhilt, et kas ta mõnda lugu Podolski linnast teab. Ta rääkis, et sõja ajal olevat mürsukild viinud ära kohaliku Lenini kuju pea. Pärast sõda telliti ühest Moskva Lenineid vorpivast tehasest uus. Avamine oli pidulik, aga kui kujult kate maha võeti, siis selgus, et Leninil on kaks soni, üks peas ja teine käes! Ilmselt on see väljamõeldis, aga tore ikka.

Helsingis on siiani alles Lenini park. Ma ei uskunud, aga mõned aastad tagasi otsisin selle üles ja käisin seal jalutamas.

Hardi Volmeri ja Toomas Kalli filmis «Minu Leninid» on hiilgav koht, mis näitab Lenini-põlvkondade erinevust. Teatavasti on film sellest, kuidas Saksa luure valmistas ette viis Leninit, kes siis saadetakse Venemaad hävitama. Üks neist oli päris ja neli dublanti nagu praegu Putinil. Kinnises vagunis hakkab päris Lenin kirjutama ajaloolist dokumenti, pannes pealkirja «Märtsiteesid». Teine Lenin, purjus kui puu, vaatab ja ütleb, et me sõidame nii aeglaselt, et märtsis küll kohale ei jõua. Lenin tõmbab märtsi maha ja kirjutab pealkirjaks «Aprilliteesid». Pool kinosaali naeris selle peale ohjeldamatult, teine pool ei saanud millestki aru. Paljude, ka minu arvates, on see eesti filmi ajaloo üks naljakamaid lõike. Praegu on neid, kes aprilliteesidest midagi teavad, alles väike vähemus. Ja polegi vaja teada…

Helsingis on siiani alles Lenini park. Ma ei uskunud, aga mõned aastad tagasi otsisin selle üles ja käisin seal jalutamas ja mõtisklemas soomestumise üle. Seda on mitu korda üritatud ümber nimetada, ega põhjanaabrite Lenini austus on teistsugune kui meil, ja see ei ole siiani õnnestunud. Ilmselt siiski õnnestub 2024. aastal, sest otsus ümbernimetamise kohta tehti eelmise aasta suvel. On selge, et mitte ühtegi sekundit liiga vara. On kuulujutte, mis räägivad, et sellest võiks saada Tartu park…

Leninist on sadu miljoneid pilte, eriti sellest, kus ta soomusrongi peal kõnet peab või kuulutab välja nõukogude võimu. Väidetavalt on need kõik võltsingud. Enne Peterburi tulekut 1917. a augustis olevat ta konspiratsiooni eesmärgil aetud paljaks nagu piljardimuna. Ta võis neid kõnesid pidada, aga välja nägi teistsugune. Kuidas ta välja nägi, me ei tea, sest need pildid hävitati.

Pildi muutmisest on ka järgmine kild. Kui pikk oli Lenin? Diktaatorid tahavad ennast alati pikemana näidata, kuna nad ise on reeglina tillukesed. Viimase 100 aasta Venemaa ajalugu ongi aeg, kus pisikesed diktaatorid tegid suurt kurja.

Eriti torkas enda piltide ümberkujundamisega silma Stalin. Putinil on see manipulatsioon arendatud lausa teaduseni. Lenini pikkuseks pakutakse 163, Stalin oli sentimeeter-paar lühem, Putin umbes sama, Hruštšov oli 160. Järeldus, kui tahad Venemaal saada isevalitsejaks, pead olema lühike!

Pildil Lenini soni aastast 1920. Vaadake Vladimir Serovi maalide kahte varianti, kuidas Lenin kuulutab välja nõukogude võimu. Otsige üles erinevused ja saate aru, kuidas Venemaal ajalugu võltsitakse.

Tekst on pärit Raul Rebase Facebooki lehelt.