:format(webp)/nginx/o/2023/09/01/15563892t1hb8d2.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/01/20/15841381t1h8862.jpg)
- Praeguseks on Venemaa ja Hiinaga ühinenud uusi tuumariike ja neid, kes saavad selleks peagi.
- Oleme suurendanud kaitsekulutusi – oleme investeerinud miljardeid moderniseerimaks kaitsevaldkonda.
- Viie aasta pärast võime näha mitut konfliktipiirkonda: Venemaad, Hiinat, Iraani ja Põhja-Koread.
Suurbritannia kaitseminister Grant Shapps pidas lõppeva nädala esmaspäeval Londonis Lancaster House'is võimsa kõne, milles käsitles muutuvat globaalset korda, väljakutseid Teise maailmasõja järgsele julgeolekusüsteemile ning sellest Suurbritanniale tulenevaid väljakutseid. Muude teemade seas annab ta kõne ülevaate ka Suurbritannia valitsuse seisukohtadest Ukraina sõjas.
Kolmkümmend viis aastat tagasi pidas Margaret Thatcher siin, Lancaster House'is lühikese kõne.
Ta kõneles oma optimismist, et Ida ja Lääne vahel toimuvad muutused. Vaevalt kaks nädalat hiljem langes Berliini müür.
See oli uue ajastu koidik. Eksistentsialistlikud ohud olid minema pühitud. Ja uudne üleilmne hea enesetunne levis kaitsejõududesse.
Levis arusaam, et kui pingelisel ajal peaks meie kaitstust suurendama, siis rahu ajal võib seda vähendada. Muidugi, erimeelsused ei kadunud. Kuid kuna ükski suurjõud ei ähvardanud kontinenti, tundus rahu olevat juba nurga taga.
Siiski, sõnum ei jõudnud igaüheni. Tegelikkuses meie vastased mobiliseerusid.
Sõjakas autokraatne riik naases areenile – olles pääsenud terve nahaga ebaseaduslikust Krimmi annekteerimisest 2014. aastal, vallandas Putin kaheksa aastat hiljem brutaalse invasiooni Ukrainasse.
Ja ajal, mil Venemaa jätkab oma kuritegelikku Ukraina sõjakäiku, jälgib Hiina, kas Lääs kaotab kannatuse.
Praeguseks on Venemaa ja Hiinaga ühinenud uusi tuumariike ja neid, kes saavad selleks peagi. Põhja-Koera on lubanud suurendada oma tuumaarsenali. Ja seal on Iraan, kes on suutnud uraani rikastada 83,7 protsendini, mis on määr, millel puudub igasugune tsiviilkasutus.
:format(webp)/nginx/o/2019/11/08/12724431t1h2503.jpg)
Minnes tagasi külma sõja aegadesse, valitses toona arusaam, et meil on tegemist ratsionaalsete osalistega. Kuid uued tuumariigid on palju ebastabiilsemad ja irratsionaalsemad.
Kas võime tõesti eeldada, et «vastastikku garanteeritud hävingu» doktriin, mis vältis sõdu minevikus, väldib neid ka tulevikus, kui võtame arvesse Iraani revolutsioonilise kaardiväe või Põhja-Koera?
Ma kardan, et me ei saa seda teha.
Iseäranis seetõttu, et me peame võtma arvesse uue murettekitava tähelepaneku: meie vastased on nüüd üksteisega rohkem seotud. Näiteks, oleme näinud, kuidas Iraani toetatud mässulised külvavad segadust Iisraelist Punase mereni.
Et Venemaa evib «piirideta partnerlust» Hiinaga – nagu mõlemad seda ise kirjeldavad – kellega koos korraldatakse regulaarseid ühisõppuseid. Samal ajal kasutab Putin Iraani droone ja Põhja-Koera ballistilisi rakette, mis võimestavad tema kuritegelikku pommirahet Ukrainas.
Selliste sõprade abil muutub maailm ohtlikumaks ja viimaste aastate jooksul ongi muutunud. Kuid teisedki ohud, mis vallandusid 21. sajandi alguses, pole kusagile kadunud. Terrorismitont ja oht terroristlikelt rühmitustelt, nagu näitas 7. oktoober [millal rünnati Iisraeli], kummitavad jätkuvalt tsiviliseeritud maailma.
Liitkem need kõik kokku – ja üheskoos võivad need ohud muuta räbalaiks reeglitele tugineva rahvusvahelise korra – mis loodi peale Teist maailmasõda, et rahu püsiks. Tänane maailm on paraku palju ohtlikum. ÜRO informatsiooni põhjal on meil tegemist suurima arvu sõjaliste konfliktidega alates Teisest maailmasõjast.
Edasi, mõned on väitnud, et need ohud ei ole Ühendkuningriigi jaoks eksistentsiaalselt ohtlikud. Ja ometi, mis juhtub mujal, juhtub peagi ka siin.
Viimasel paaril aastal oleme näinud terrorirünnakuid Londoni tänavatel, mõrvakatseid Salisburys, intellektuaalse teabe vargust, katset sekkuda meie poliitikasse ja elukalliduse tõusu, mille on toonud meile Putin, mis pigistab meie perekondi.
/nginx/o/2021/05/06/13764263t1h0cfc.jpg)
Ja veel, meie kaubandus. 90 protsenti sellest toimub meritsi ning on terroristide sihtmärgiks. See tõestab, et meie vastastel pole üksnes soovi meid sihikule võtta, vaid neil on laienev valik relvi, mille abil vallandada kaost. Meie veebimaailmas pole meie vastastel vajadust hüpata tanki või allveelaeva või hävituslennukisse, et meile kahju teha. Kübersõda tähendab üksnes meie võrkudesse häkkimist ning jälgimist, kuidas vallandub majanduslik verelaskmine.
Eelmisel aastal kannatas peaaegu kolmandik Ühendkuningriigi äridest küberrünnakute all. Ja selle kogukulu Ühendkuningriigi majandusele ulatub miljarditesse. Me teame, et märkimisväärne arv neid rünnakuid lähtub Venemaalt ja Hiinast, kus nad on samuti arendanud satelliitide hävitamise tehnoloogiat, mis võib meid välja tõrjuda kosmosest. Isegi massmigratsiooni võib küüniliselt kasutada meie vastu relvana, nagu Poola, Norra ja Soome on seda kogenud.
Teisisõnu, meile senini vaenulikud riigid pluss mitmesugused rühmitused ja nende vahelised suuremad seosed pluss uudsed relvad põhjustavad maailmale rohkem häda.
Viimase kümnendi jooksul on meie valitsus teinud suuri jõupingutusi, pööramaks meie kaitsevaldkonna laeva ümber. Kaitsevaldkonna arengudokumendi uuendused on määrava tähtsusega, tagamaks Suurbritannia kaitstust selles üha ohtlikumas maailmas.
/nginx/o/2023/12/16/15784917t1he8ce.jpg)
Me oleme suurendanud oma kaitsekulutusi – oleme investeerinud miljardeid moderniseerimaks oma kaitsejõude ja luues suurt hulka uue põlvkonna võimekusi, alates uutest lennukikandjatest kuni F-35 hävituslennukiteni, alates uutest droonidest kuni Dreadnought-klassi tuumaallveelaevadeni, alates paremini ettevalmistatud vägedest kuni uue riikliku küberturvalisuse jõuni välja.
Ning kui maailm meid vajas, oleme väljakutsele vastanud. Pakkudes Ukrainale vankumatut toetust ja julgustades teisi sama eesmärgi nimel, oleme pakkunud sealhulgas oma senistest suurimat toetuspaketti, millest kuulutasime eelmisel nädalal. Astume samme nurjamaks Islamiriigi globaalseid ambitsioone. Oleme tegutsenud rahvusvahelise vastuse eesliinil, et säilitada piirkondlik stabiilsus pärast 7. oktoobrit, saates Gaza piirkonda kuningliku mereväe üksuse, kuninglike merejalaväelaste kompanii, seirelennukeid ja humanitaarabi. Ja võttes juhtiva rolli ülemaailmses koalitsioonis, kaitsmaks vaba meresõitu Punasel merel.
Ja mitte üksnes seda, vaid oleme tugevdanud Suurbritannia kohta maailmas täiendava partnerlusega Pärsia lahest Indo-Vaikse ookeani piirkonnani.
Me mängime suurt rolli õhutamaks Läänt uuesti pühenduma kaitsele, olles kasutanud oma 2014. aasta NATO tippkohtumist Newportis, toomaks alliansi riigid kokku ühenduse allakäigu peatamiseks, kulutades edaspidi kaitsele kaks protsenti SKTst.
Praegu kulutab meie valitsus esimest korda kaitsele rahas rohkem kui 50 miljardit naela aastas, rohkem kui kunagi varem.
Ja oleme teinud määrava otsuse, seades oma sihi jõudmaks kaitsekulutuste määrani 2,5 protsendini SKTst. Majandust stabiliseerides ja kasvatades jätkame oma püüdlusi jõuda selleni võimalikult kiiresti.
Kuid nüüd on aeg, et kõik liitlas- ja demokraatlikud riigid üle kogu maailma teevad sama. Ja tagada, et nende kaitsekulutused kasvavad.
Sest nagu öeldud, on rahudividendide ajastu möödas.
Viie aasta pärast võime näha mitut konfliktipiirkonda, mis hõlmavad Venemaad, Hiinat, Iraani ja Põhja-Koread. Küsigem endilt – vaadates praeguseid konflikte kogu maailmas –, kas see arv tõenäoliselt kasvab või kahaneb?
/nginx/o/2023/11/26/15744234t1h597d.jpg)
Kahtlustan, et me kõik teame vastust – see pigem kasvab.
Niisiis, 2024 peab tähistama pöördepunkti. Ukraina jaoks on see aasta, mis võib otsustada nende rahva saatuse. Maailma jaoks on see ajaloo suurim demokraatia-aasta, kus valimas käib peaaegu pool maailma elanikkonnast.
Ja Ühendkuningriigi jaoks peab see olema ühtlasi hetkeks otsustada meie riigikaitse tulevik. Valik on karm.
Mõned inimesed, eriti vasakpoolsed, kipuvad Suurbritanniat pisendama. Nad usuvad, et Suurbritannial ei ole enam võimu maailma sündmusi mõjutada. Et me peaksime kuidagi endasse tõmbuma ja ignoreerima seda, mis toimub meie kallaste taga.
Usun kirglikult, et need ebapatriootlikud, Suurbritanniat halvustavad hukukuulutajad on lihtsalt ekslikud.
Nende tee viiks meid tundmatule retkele autokraatia ajastusse. Seega peame tegema teistsuguse valiku. Ja meie suure saareriigi ajalugu näitab meile teed. Suurbritannia on sageli hakkama saanud varem võimatuna näiva teoga. Meie ajalugu on täis hetki, mil me oleme seisnud ohuga silmitsi ja võitnud.
Kuid tulevikku vaadates oleme uues ajastus ja peame olema valmis oma vaenlasi heidutama, liitlasi juhtima ja oma riiki kaitsma.
Heidutuse kontekstis tähendab see Ühendkuningriigi strateegilise eelise saavutamist meie vaenlaste ees. Selle eelise aluseks on loomulikult meie tuumavõime. Kasvava tuumaohu ajal pakub meie jätkuv heidutus merel ülimat kaitset. Ja seepärast kulutame umbes 31 miljardit naela järgmise põlvkonna Dreadnought-klassi allveelaevade toomiseks, mis parandab meie heidutust.
Väljakutserikkamas maailmas peame esitama sama heidutuse eesmärgi ka oma tavavägedele – seega oleme seadnud moderniseerimise tähtsaks prioriteediks. Võttes vastu pikaajalisi otsuseid kaitsevägede võimekustes, peame muutma oma relvajõud hirmuäratavaks heidutusvahendiks. Võimaldades nende abil säilitada Ühendkuningriigi strateegilist eelist ja võimestades neid, et nad suudaksid meile pakkuda vajalikke tulemusi mitmes piirkonnas korraga.
Selle töö vilju näidati jõuliselt eelmisel nädalal, kui Ühendkuningriik suutis vähem kui 24 tunniga astuda samme, et kaitsta end huthide vastu ja tõsta meie toetus Ukrainale uuele rekordtasemele.
/nginx/o/2024/01/14/15829998t1h7b4f.jpg)
Kui Putin arvas, et meid segavad Lähis-Ida sündmused, siis eelmisel nädalal läksid tema lootused kindlasti luhta, seda meie valitsuse tulevikuvaatavate otsuste tõttu.
Keerulises maailmas ei saa ükski rahvas endale lubada üksi tegutsemist, seega peame jätkama oma liitude tugevdamist, et maailm teaks, et neid ei saa murda. Kaitsevõime on paljuski meie suhete nurgakivi kogu maailmas.
Meie kaitsejõud, mis on maailma parimate seas, tipptasemel tööstus ja valmisolek oma liitlasi toetada, on põhjus, miks Suurbritannia on paljude jaoks valitud partneriks.
Ja meie partnerlussuhete seas on NATO endiselt esikohal. 75 aastat pärast asutamist on NATO praegu suurem kui kunagi varem. Kuid väljakutsed on ka suuremad.
Seetõttu on Ühendkuningriik andnud peaaegu kõik meie õhu-, maa- ja mereüksused NATO käsutusse. Kuid aastal 2024 olen otsustanud teha veelgi rohkem.
Seetõttu võin täna teatada, et Ühendkuningriik saadab umbes 20 000 teenistujat juhtima üht NATO suurimat lähetust pärast Külma sõja lõppu, õppust Steadfast Defender.
See näeb ette meie sõjaliste jõudude ühendamist 30 NATO riigi ja Rootsi kolleegidega, mis pakub jõulist kindlustunnet ähvardava Putini vastu. Meie lennukikandjate löögirühm on täies koosseisus väljas, mida juhib meie suurepärane lipulaev HMS Queen Elizabeth. Ja tema tekkidelt lendavad viienda põlvkonna hävituslennukid F-35, mida saadab hirmuäratav fregattide, hävitajate ja helikopterite lahingrivistus.
/nginx/o/2017/06/26/6818573t1hbe2a.jpg)
Meil on ka allveelaev, mis patrullib sügavustes ja üks meie Poseidon P-8 lennukitest, mis jälgib ülalt taevast, ning enam kui 400 meie suurepärast kuninglikku merejalaväelast asub õppustele polaaraladel, esitades väljakutse meie planeedi kõige karmimale piirkonnale.
Maismaale lähetame üle 16 000 sõduri, keda juhib meie 7. mehhaniseeritud brigaadi lahingumeeskond, kes juhtis suurepäraselt meie hiljutist reageerimist Kosovos. Kõik see teeb sellest meie suurima maavägede paigutamise NATOsse viimase 40 aasta jooksul.
Kuid NATO on vaid osa meie rikkalikust partnerlusest.
Meie valitsus on teinud julgeid otsuseid alustamaks partnerlust, mida vajame, et kaitsta end üha ohtlikuma maailma eest. Ehitame kiiresti oma AUKUSe partnerlust [Austraalia, Ühendkuningriigi ja USA kolmepoolne partnerlus Indo-Vaikse ookeani piirkonnas].
Ja eelmisel kuul allkirjastasin Jaapani ja Itaaliaga meie partnerluse loomaks uue põlvkonna hävituslennuki (Global Combat Air Partnership).
Need projektid ei seisne ainult tuumajõul töötavate allveelaevade, kuuenda põlvkonna hävituslennukite ehitamises ja innovatsioonis kõigis kaitsejõudude valdkondades. Nende eesmärk on meie strateegilise eelise tõhustamine, et saaksime säilitada oma eelised enda vastaste ees.
Need on sedaliiki tihedad suhted, mida on vaja riikliku ja piirkondliku julgeoleku säilitamiseks. Ja need sümboliseerivad viisi, kuidas me tulevikus tegutseme.
Kuid heidutuseks sellest ei piisa. Me peame oleme sündmustest ees. Seisma oma väärtuste eest kogu maailmas. Ja Ukraina on proovikivi. Sellel aastal võidakse tema tulevik otsustada.
Vaprad Ukraina sõdalased on saavutanud uskumatut edu sisse tungivate Vene vägede tagasilöömisel, vallutades tagasi 50 protsenti Venemaa anastatud territooriumist, avades pääsu Mustale merele.
Kuid Lääs ei tohi neid vedada alt.
Briti eestvedamine on juba avaldanud ergutavat mõju. Oleme kokku kutsunud kümmekond riiki, et aidata ukrainlastel siin Ühendkuningriigis treenida. Ja täna võin teatada, et pärast seda, kui Venemaa 2014. aastal alustas sissetungi Ukrainasse, on meie programmide abil välja õpetatud üle 60 000 Ukraina sõduri.
Eelmisel kuul algatasin Norraga uue merenduskoalitsiooni, et kaitsta Ukraina merepoolset külge. Sellest ajast alates on selle koalitsiooniga liitunud üle 20 partnerriigi. Kuid rahvusvaheline üldsus ei saa lasta sellel toetusel käest libiseda.
/nginx/o/2022/04/24/14506111t1h89ad.jpg)
Putin usub, et Läänel puudub püsiv jõud. Ja kuna kaalul on maailmakorra tulevik, peame tõestama, et ta eksib.
Tema sõja premeerimine võiduga suurendaks ainult eskaleerumise ohtu. Mitte ainult sellepärast, et ta on põrgulikult pühendunud Vene impeeriumi taastamisele. Aga sellepärast, et see annaks teistele potentsiaalsetele agressoritele märku nõrkusest.
Seetõttu allkirjastas peaminister reedel ajaloolise Ühendkuningriigi ja Ukraina julgeolekukoostöö lepingu. See on 100-aastase liidu algus, mida me oma Ukraina sõpradega ehitame. See näeb ette, et suurendame oma sõjalist toetust 2,5 miljardi naelani, mis tähendab, et Ühendkuningriigi sõjalise abi kogusumma on rohkem kui 7 miljardit naela. Veelgi rohkem moodsaid seadmeid otse Ühendkuningriigi ladudest.
200 miljonit naela kulutatakse tuhandete droonide tootmiseks ja hankimiseks, mille hulgas on seire- ja kauglöögidroonid. See jätkab Ühendkuningriigi uhket rekordit juhtiva abistajana – olla alati esimene, kes saadab Ukrainale täpselt seda, mida nad vajavad.
Ühendkuningriik oli esimene, kes andis Ukrainale relvaväljaõppe, esimene, kes andis NLAW tankitõrjerakette, esimene, kes andis tänapäevased tankid, esimene, kes saatis pikamaarakette. Nüüd saame ka suurimaks droonide pakkujaks.
Neid hakatakse tootma siin Ühendkuningriigis koos rahvusvaheliste partneritega, aidates parandada meie mehitamata sõidukite võimekust ka kodus.
Kuid meie uus leping Ukrainaga puudutab palju enamat kui raha. See vormistab meie toetuse kõiges, alates luureandmete jagamisest ja küberturvalisusest kuni meditsiinilise ja sõjalise väljaõppeni. Ja see näeb meid tegemas esimest hiiglaslikku sammu sajandipikkuse partnerluse suunas.
Suurbritannia mõistab, et lahing Ukrainas on eksistentsiaalne, see tõestab, et sellist asja nagu isoleeritud konflikt pole olemas. Ja et rahvusvahelise korra tugevdamiseks peame suutma tegutseda globaalselt.
Nii nagu me aitasime eelmisel aastal Briti kodanikke Sudaanist evakueerida, nii nagu me teeme koostööd partneritega, et tagada meie Rahvaste Ühenduse liitlase Guyana territoriaalne terviklikkus, on meil olnud ka oluline osa USA juhitud rahvusvahelises operatsioonis, kaitsta meresõidu vabadust Punasel merel ja Adeni lahel. Umbes 15 protsenti maailma laevandusest läbib neid kitsaid laevateid. Kuid huthid on pidevalt rahvusvahelist korda rikkunud, ähvardades piirkonnas kaubalaevu.
Punasel merel oleme näinud, kuidas meie suurepärane kuninglik merevägi pidi tegutsema, et kaitsta end talumatute ja sagenevate huthide rünnakute eest.
Ja selle kuu alguses saatis maailm Iraani toetatud huthidele väga selge sõnumi. Lõpetage oma ebaseaduslikud ja põhjendamatud tegevused. Lõpetage süütute eludega riskimine. Lõpetage maailmamajanduse ähvardamine.
Me poleks saanud oma hoiatustega selgemalt öelda seda, mida nad otsustasid ignoreerida.
Meil sai kõrini.
/nginx/o/2024/01/12/15825949t1h7c4f.png)
Niisiis, eelmisel neljapäeval andsime peaministriga kuninglikele õhujõududele korralduse täppislöökideks, kasutades nelja Typhoon FGR4, mida toetasid kaks Voyageri õhutankurlennukit. Tulemuseks on see, et huthidele on antud hoop.
Meie otsustav vastus Punasel merel ja meie Ukraina toetuse suurendamine on malliks, kuidas Ühendkuningriik peab tulevikus juhtrolli jätkama. Pakkudes vankumatut tuge oma liitlastele ning ülemaailmseid ühiseid vastuseid võitluses kõigile pahatahtlikele tegelastele, kes soovivad rikkuda reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda, ja tegutsedes otsustavalt, kui olukord nõuab meilt enda kaitsmist.
Niisiis, heidutage ja juhtige, mis viib mind valmisoleku viimase olulise elemendini. Selleks on meie riigi kaitsmine. Kui tahame oma kodumaad kaitsta, peame tagama, et kogu meie kaitsevaldkonna ökosüsteem on valmis.
Esiteks peame muutma oma tööstuse säilenõtkemaks, et võimaldamaks meil vastastega võrreldes uuesti relvastuda, varustada ja uuendada palju kiiremini.
Siin on Briti tööstuse jaoks tohutu võimalus. Ühendkuningriik on pikka aega olnud teedrajavate tehnoloogiate sünonüümiks. Oleme andnud maailmale radari, reaktiivmootori ja interneti.
Me pole seda loovuse sädet kaotanud. Vastupidi, praegu on Ühendkuningriik üks maailma kolmest ühe triljoni dollari suurusest tehnoloogiamajandusest. Kuid kujutage ette, mida saaksime teha, kui suudaksime seda varjatud inspiratsiooni, leidlikkust ja leidurlikkust oma rahva kaitsejõudude hüvanguks paremini rakendada?
Vaid mõelge mängu muutvale tehnoloogiale, mida saaksime oma vapratele meestele ja naistele pakkuda. Alates pilootidest, kes on hetkega õhkutõusuks valmis, lõpetades sõduritega, kes kaitsevad NATO tiibu Putini raevu eest.
Meremeestele, kes on paigutatud üle maailmamerede, et tagada meie heaolu. Meie üliolulistele kuninglikele merejalaväe komandodele, kelleta ei saaks me oma riiki korralikult kaitsta. Neile, keda te kunagi ei näe ega tea, kuid kes on seal väljas ja annavad endast kõik teie nimel.
Nad on meie kaitse nurgakivi ja võlgneme neile kujuteldamatu tänu. Seetõttu on minu raudkindel kohustus saada neile seda, mida nad väärivad.
Lõppude lõpuks on meie suurim ressurss alati olnud mehed ja naised, kes töötavad väsimatult meie suurepärase riigi kaitsmise nimel. Kuid selleks, et kaitsta meie riiki homsete ohtude eest, peab neil olemas olema tööks vajalik.
Seetõttu on meie konservatiivide valitsus alati ja ka praegu astunud olulisi samme kaitsekulutuste suurendamiseks, kiites heaks suurima püsiva kaitsekulutuste suurendamise pärast külma sõda – süstides eelmisel aastal veel 5 miljardit naela meie varude täiendamiseks ja tuumajõudude moderniseerimiseks.
Esitame kõigi aegade suurima kaitse-eelarve. Kulutame üle 50 miljardi naela meie riigi kaitsele.
Ja just eelmisel nädalal me mitte ainult ei säilitanud oma toetust Ukrainale, vaid suurendasime selle kõigi aegade kõrgeimale tasemele.
Mõnele võivad kulud tunduda suured, kuid Suurbritannia ei saa endale lubada meie juba tehtud kulutuste viljade närbumist. Ja selle konservatiivse valitsuse ajal me seda endale kunagi ei luba.
Ja me kasutame oma mõjuvõimu, et julgustada liitlasi ja sõpru, kes seisavad silmitsi selle uue reaalsusega, jätkamaks oma pühendumust.
Niisiis, leiame end uue ajastu koidikul. Berliini müür on kauge mälestus.
Ja olemegi jõudnud ringiga algusesse tagasi. Selleks on liikumine sõjajärgsest maailmast sõjaeelsesse maailma. Idealismi ajastu on asendunud karmikoelise realismi perioodiga.
Praegu ehitavad meie vastased usinalt oma barrikaade uuesti üles. Vanad vaenlased elustuvad. Kujunevad uued vaenlased. Rindejooned joonistatakse ümber.
Tankid asuvad sõna otseses mõttes Euroopas Ukraina kamaral.
Ja maailmakorra aluseid kõigutatakse vundamendini.
Seisame ristteel – kas alistuda hädade merele või teha kõik endast oleneva, et ohtu ära hoida.
Usun, et tegelikkuses pole üldsegi valikut. Oma vabaduste tagamiseks peame olema valmis. Valmis heidutuseks – heidutamaks vaenlasi, kes kogunevad meie ümber. Juhtimaks meie liitlasi mis tahes tulevastes konfliktides. Kaitsmaks oma riiki, kui mis tahes oht peaks tekkima. Seda on Suurbritannia alati teinud.
Ja see on see, mida peame uuesti tegema, juhul kui meiegi nagu Margaret Thatcher siin 35 aastat tagasi kõneldes, unistame taas müürideta tulevikust.
15. jaanuaril 2024
Tõlkinud Mart Raudsaar