JUHTKIRI ⟩ Me tusameele talv

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Kust peaks tulema õpetajate palgatõusuks raha?
• Ajalooliselt on õpetaja olnud lugupeetud inimene.
• Õpetaja ei tohi olla teenindaja.

Vääramatu sündmusena on lähenemas õpetajate streik, sest on näha, et kummalgi poolel pole kuhugi taganeda. Peaminister Kaja Kallas on võtnud streikijate suhtes ja ka koalitsioonis jõulise hoiaku, et raha ei ole ega tule, ning streiki kavandavad õpetajad on võtnud positsiooni, et enne alampalga soovitud tõusu nad aktsioonist ei loobu.

Postimehel oleks olnud hea meel, kui osapooled oleksid jõudnud kokkuleppele enne kavandatud streiki. Kuid kokkulepe pole siiani võimatu, ehkki olukorra teravnedes on mõeldav kujutleda olukorda, kus streik venib väga pikaks. Sellist olukorda tasub vältida, kuid selleks on vaja selgeks saada järgmised küsimused.

Esiteks, kas õpetajate kohene rahanõudmine on umbes kümme miljonit eurot või üle neljakümne miljoni euro lisaraha? See küsimus on jäänud segaseks. Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas on öelnud, et kümmet miljonit oleks võimalik leida, kuid enam kui neljakümnest miljonist pole haridustöötajate liiduga juttu olnud ning selle hankimine võtaks aega.

Teiseks, kust see raha tulema peaks? Umbes kümmet miljonit eurot on Kristina Kallas lubanud õpetajatele kokkuhoiu arvel ministeeriumi haldusalas, mis tundub usutav jutt. Suurema summa osas lähevad arvamused lahku, sest ilmselgelt peaks summa tulema kellegi arvelt. Alati võib väita, et riigil tegelikult raha on, nagu on leitud palju suuremaid summasid suurenenud laenuintresside makseteks, ning samuti võib rääkida ametnike palkade vähendamise juttu, kuid igaüks peaks mõistma, et nendel võimalustel on piirid. Ja alati on tahtjaid rohkem kui saajaid. Miks peaks näiteks päästjad jääma eelolevatel aastatel ilma palgatõusuta?

Ehkki ajalooliselt on õpetaja olnud Eesti ühiskonnas väga lugupeetud tegelane, on ta viimastel aastakümnetel üha enam taandatud teenindaja rolli, kelle õigused koolis ei ole väga hästi kaitstud.

Riigikogu liige ja Tartu Ülikooli professor Margit Sutrop on soovinud, et õpetajate palgatõus ei peaks tulema kõrghariduse ja teaduse rahastamise kokkuleppe arvel. (Samas, mistahes organisatsioonis või eelarves on alati võimalik kokku hoida vähemalt kümme protsenti raha.) Sutropi meelest oleks vaja õpetajate töötasu rohkem diferentseerida ning ta on vihjanud, et ka omavalitsused ei maksa õpetajatele seda raha, mida nad peaksid maksma ja mis on neile isegi eraldatud.

Aga on veel kolmas küsimus, millest pole palju räägitud. Õpetajate masendus on aastate jooksul kuhjunud veel seetõttu, et nad teevad palju ületunde. Sellest on Postimehes hästi kirjutanud Tartu Ülikoolis loodus- ja reaalainete õpetajaks õppiv Lotta Vaher. «86 protsenti õpetajatest töötavad enda hinnangul keskmiselt umbes kuus tundi kauem, kui töölepingus ette nähtud. Esimesest kursusest peale on meie loengutesse kutsutud tegevõpetajad rääkinud, et nii see lihtsalt on.»

Lisaks, ehkki ajalooliselt on õpetaja olnud Eesti ühiskonnas väga lugupeetud tegelane, on ta viimastel aastakümnetel üha enam taandatud teenindaja rolli, kelle õigused koolis ei ole väga hästi kaitstud. Nii on mõistetav, et kogu selle jama eest tahavad õpetajad suuremat palka.