Aimar Altosaar ⟩ Rahvastikustatistika üle pole mõtet liigselt muretseda

Eelmisel aastal sündis Eestis alla 11 000 lapse. Foto: Margus Ansu

Eestlased on peale kõige muu ka numbrite usku rahvas. Kui numbrid näitavad, et midagi on rohkem või mingid näitajad paranevad, siis oleme rõõmsad, kuid vähenemise või ka paigalseisu üle oleme kurvad. Majanduse praegune seis ja lähem perspektiiv tundub olevat murekoht, mida muu hulgas põhjustab Venemaa agressiivne käitumine ning mis vähendab eksporti ja peletab investoreid.

Rahvastikuteadlased kinnitavad, et ka rahva demograafiline käitumine ehk lastesaamise soov võib olla kriiside ja sõjaohu korral pärsitud. Kui samal ajal on sünnitusikka jõudnud 1990. aastate väikesearvulisem põlvkond, siis pole midagi ootamatut selles, et 2023. aastal sündis Eestis vähem kui üksteist tuhat last, vähem kui kunagi varem viimase saja aasta jooksul. Teadlased aga toovad välja, et kui kriisid ja sõjad lõpevad, võivad lapsed sündida tagantjärele ning võib lahvatada beebibuum. Eestis jäi see buum peale II maailmasõda ära, sest stalinlik vägivallarežiim ei võimaldanud seda, mis võib tähendada, et kui Eesti jääb vabaks, ei jää peale praeguste kriiside lõppu sündimata ka meie oodatud lapsed.

Kui me seda ise tahame ja ennast masendusspiraali potiveega alla ei lase. Austatud Rein Taagepera kujund vetsupotist aga ei sobi meie rahva tulevikku iseloomustama. See võib ju olla matemaatiliselt õige mingi ajalõigu numbreid tulevikku projtseerides, kuid inimeste elu ja suhtlusmaailm on võrratult keerulisem ning armastuse valemit ei ole välja mõelnud ükski füüsik ega demograaf. Igale inimesele on alati kõige tähtsamad teised inimesed, ka siis, kui seda endale ise tunnistada ei taheta. Seda nii üksikisiku, pere- ja kogukonna tasandil, kuid tegelikult ka kogu ühiskonnas.