AJALUGU ⟩ Vaidlus 1989. aastal: kuidas taastada Eesti iseseisvus

Eesti kodanike registreerimine Tartu Raekoja platsil 1989. aasta suvel. Foto: Toomas Volmer/ETA/Eesti Filmiarhiiv

Mõte, et Eesti iseseisvus tuleb taastada, oli püsinud läbi kogu okupatsiooniaja, kuid surutuna sügavale põranda alla. 20. augustil 1988 andis enda asutamisest teada Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), öeldes esimese jõuna välja avaliku eesmärgi: Eesti Vabariik ja selle iseseisvus tuleb taastada. Ka Nõukogude propagandamasin ei suutnud ERSP nõuet enam varjata.

Märksõnaks, mis iseloomustas selle aja meeleolusid valitseva Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) keskkomitees, oli aga raev. ERSP liikmeid sinna ei kutsutud, kuid seda enam sai raevu tunda Eesti Rohelise Liikumise liider Juhan Aare, kes pidi isiklikult aru andma, miks rohelised samal nädalal omakorda radikaalseid avaldusi tegema hakkasid. Seni oli EKP reageerinud ERSP tegevusele propagandistliku sõimuga, kuid kontrollida ei suudetud isegi neid liikumisi, mille eesotsas olid kompartei liikmed.

Kompartei esimene sekretär Vaino Väljas pidi näitama kõigile, et initsiatiiv on endiselt tema käes, seega tuli ta 9. septembril 1988 EKP keskkomitee pleenumil välja suure plaaniga: iseseisvumise asemel rääkida suveräänsusest, mis pidi teostuma «suveräänsete riikide liidus, Nõukogude Liidus». Selleks et Eesti NSV nüüd juba legaalselt NSV Liidu koosseisu viia, tuli Väljase arvates sõlmida liiduleping.