JUHTKIRI ⟩ Olemegi vetsupotis

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Rein Taageperal oli Eesti rahvastiku kahanemise osas õigus.
• Me saame veel vältida demograafilise vetsupoti auku kadumist.
• Oluline on küsida noortelt peredelt, mis paneks neid lapsi saama.

Kahjuks tuleb tõdeda, et professor Rein Taagepera metafoor demograafilisest vetsupotist on leidnud empiirilist kinnitust, kui teaduslikult väljenduda.

2005. aastal avaldas Taagepera arvamusartikli, milles kirjeldas Eesti rahvaarvu lainelist vähenemist, mis viib viimaks rahvastiku kahanemise pöördumatuks. Lühidalt kokkuvõetuna: kui sünnib väikesearvuline põlvkond, siis sünnib ühiskonnas loogiliselt 20–25 aasta pärast veelgi vähem lapsi ja seda eriti siis, kui see põlvkond lapsi saada väga ei taha.

Nüüd on esimene jõnks siis juhtunud, kuna Eesti iive oli 1993.–2003. a väga madal ning praeguseks on lapsevanemate ikka jõudnud toona sündinud põlvkond. Läinud aastal nägi ilmavalgust 10 721 last, mis on Eesti väikseim sündimus alates 1919. aastast, mil vastav statistika algas.

«Praegused sünnitajad on suures osas pärit väikesearvulistest 1990ndate põlvkondadest,» kommenteeris olukorda statistikaameti juhtivanalüütik Terje Trasberg. «Kuid langus on märgatavalt sügavam, kui aktiivsest sünnituseast lahkuvate naiste arv selgitaks.» Ühesõnaga, lapsi saada väga ei taheta või siis lükatakse nende saamist edasi ikka, kus see ei pruugi olla aga enam lihtne või riskivaba.

Samas on Eesti elanike koguarv kasvanud, seda suurenenud sisserände arvelt.

Meil on veel võimalik midagi ette võtta ning vältida lõplikku «demograafilise vetsupoti» auku kadumist.

Meil on veel võimalik midagi ette võtta ning vältida lõplikku «demograafilise vetsupoti» auku kadumist. Erinevalt 1980ndate eksistentsialistlikust ängist on meil praeguseks oma riik ning mitmesugused hoovad, millest võiks olla abi.

Kuid esiteks peame tunnistama, et meil on demograafiline kriis. Teiseks pole tarvis naeruvääristada inimesi, kes uurivad põhjuseid ja otsivad lahendusi. Keegi ei hakka kellelegi vägisi tittesid tegema. Kolmandaks, juba olemasolevaid ja toimivaid sünde soodustavaid tegureid tuleb alal hoida. Meie peretoetuste süsteem on hea, kolmanda lapse toetuse vähendamine aga oli lühinägelik. Just kolmanda lapsega suurenevadki pere kulud hüppeliselt. Lisaks, meil on praegu palju 30–40-aastaseid, kelle (täiendava) lapse saamise aeg saab kohe ümber.

Ja veel, on oluline, et noortel peredel oleks turvatunne ning üleüldine ühiskonna toetus. Lastega pered peavad olema avalikus ruumis teretulnud. Õnneks on Eesti avalik ruum viimastel kümnenditel muutunudki palju lapsesõbralikumaks, alates teenindusest restoranides kuni uute mänguväljakute ja virgestusaladeni välja. Võrreldes Eesti olukorda muu maailmaga, on Eesti potentsiaalselt väga hea koht laste kasvatamiseks: siin on rahulik ja puhas elukeskkond (jah, ka Tallinnas!), omavalitsused pingutavad lasteaiakohtadega ning õues jalutada on turvaline. Lapsed võivad isegi omapäi kooli või poodi kommi ostma minna, mis poleks mõeldav paljudes lääneriikides.

Oluline on küsida noortelt peredelt, mis stimuleeriks neid lapsi saama või millised on takistused. Eesti riigi eesmärk on ju tagada rahva kestmine.