:format(webp)/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
/nginx/o/2024/01/18/15837564t1h35d2.jpg)
- Eesti peab oma rolli eeskujuriigina välja kandma.
- Soomeugrilasi ja teisi Venemaa rahvaid tuleb toetada.
- Peame häälestama ennast ja maailma Ukraina võidule.
Ukrainas ja Venemaal, Kaukaasias ja Kesk-Aasias on palju neid, kes näevad Eestis ihaldusväärset musterriiki ka siis, kui me ise end selliseks ei pea, kirjutab toimetaja Andres Herkel.
Meie kohustused siin elus ei piirdu vahetu heaolu ja julgeoleku tagamisega meile enestele. Maailm on võrreldamatult suurem ja mõtlev inimene kannab vastutust.
See tõde meenus mulle venekeelseid Youtube’i kanaleid jälgides ja «meiena» pean silmas Eestit. Youtube on viimane suur sotsiaalmeedia platvorm, mida ähvardustele vaatamata ei ole Venemaal päriselt kinni pandud. Samuti on see kõige levinum infokanal, mida kasutavad Vene sõjavastased opositsionäärid, aga ka venekeelsed ukrainlased.
Jälgin neid kanaleid sooviga saada teada, millest nad räägivad ja kuidas näevad maailma. Igaühel pole aju asemel peas Kremli televiisor ja ei maksa alahinnata miljonite jälgijatega juutuuberite mõju – mitte ainult Venemaal, vaid ka Kaukaasias, Kesk-Aasias, Ida-Euroopas. Kuidas paistab seal Eesti ja mida meilt oodatakse?
Noblesse oblige
Sõja- ja poliitikavaatlejate kõrval jäävad vahel silma maid ja rahvaid võrdlevad ülevaated. On põhjalikke videosaateid, mis näitavad Eestit kõige arenenuma endise liiduvabariigina – Ilja Varlamovi oma jt. Kanal tajworld_channel on aga võtnud kõik need riigid koos ette, esitades hulga rahvusvahelisi indekseid ja statistilisi näitajaid. Nende summa selgitab kõige elamisväärsema riigi. Võidab Eesti.
Üks päris kummaline võrdlus lisab nimekirja endise Nõukogude Liidu naabrid: Hiina, Mongoolia, Iraani, Türgi ja Poola. Võidab jälle Eesti, tugevaim konkurent on Poola, järgnevad Leedu ja Läti. Igal juhul on Euroopa Liidu riigid kõige ihaldusväärsemad.
Nn kurjuse telg, kellega meid punti pandi – Hiina, Venemaa ja Iraan –, ei paikne tingimata viimastel kohtadel. Kesk-Aasia
maad, välja arvatud Kasahstan, jäävad maha Iraanistki. Pärast
sõja algust koostatud reitingutes on Venemaa langenud, kuid veel enam jääb maha sõjaohver Ukraina. Eesti paistab silma suurima arvu esikohtadega (keskmine palk, ajakirjandusvabadus, tervishoid jm), aga ka kahe viimase kohaga elukalliduse ja autokütuse hinna võrdluses. Madala bensiinihinna eest saavad häid punkte Iraan, Aserbaidžaan, Türkmenistan. Loogiline.
Küsimus pole selles, kui tõsiselt selliseid võrdlusi võtta, vaid selles, kus me selle suure auditooriumi jaoks paikneme ja kuidas paistame. Küsimus pole ka selles, kas me üldse tahaksime sellise riikide komplekti võrdluses esineda, vaid nende jaoks me oleme seal. Oleme imetletud, võib-olla ka pisut üle hinnatud, aga igal juhul kehastame Euroopa Liidu ja lääne kultuuri musternäidet.
Jätkem kõrvale, et meil on majanduslangus või et «väga hea» tervishoiusüsteem pole praegusel kujul peagi jätkusuutlik. See kõik on «siseasi», millega tuleb eraldi tegeleda. «Välisasi» on see, et meil on teatav staatus, mille puhul, nagu ütles Honoré de Balzac, seisus kohustab. Praegu on küsimus number üks maailmas see, kas võidab vabadusel põhinev arengumudel – mida meie kehastame – või võidab «kurjuse telg».
Rahvus ja identiteet
Teine oluline kõrvalnähtus, mis mulle venekeelses Youtube’is silma hakkab, on kasvav tähelepanu rahvaste ja riikide kujunemisele. Sõja käigus on ka Ukrainas järjest enam küpsenud arusaam, et kuigi Venemaa on vähemusrahvaid halastamatult sõtta viinud, on jakuudid, burjaadid, baškiirid ja teised – kui nad pole just lõpuni ajupestud – tegelikult Ukraina liitlased.
Nii ersade kui ka burjaatide pagulasliidrid on Postimehele kinnitanud, et tegelikult saavad nad praegu just Ukrainalt olulist moraalset ja muud tuge. Ukraina kanalid osutavad tähelepanu väikerahvastele, kelle vastu varem huvi ei tuntud või kelle olemasolustki alati teadlik ei oldud.
Küsimus, mida tihti püstitatakse, on see, kust tulid venelased ja kuhu kadusid soomeugrilased. Ilmselt on siin seos segase aja eneseotsingutega. Sealhulgas näiteks teadmisega, et slaavluse põlishäll on Kiiev, mitte Moskva. Aga ka sellega, et paljudel on nüüd häbi olla venelane ja küsitakse, kuidas see kõik sai juhtuda.
Hästi, ütleme, et Vladimir Putin on pätistunud soomeugrilane. Rõhk jääb ikkagi sõnale «pätistunud», sest ta on sõjakurjategija.
Ei puudu ka sellised ülevaated, kus venelaste hädades süüdistatakse soome-ugri joodikugeeni. Halvustavalt üleolevas toonis käsitleb venelaste küsimust näiteks Ukraina ajaloolane Oleksandr Pali. Eestlastele ei pruugi see meeldida, aga tegelikult on eestlased venelastele geneetiliselt lähedasemad kui lõunaslaavlased, märgib ta.
Peamine tees, mida Pali väsimatult populariseerib, on see, et venelased on oma identiteedi kaotanud soomeugrilased. Ukraina-patriootlikust käsitlusest kumab läbi, et soomeugrilased olid madalamal arenguastmel ja identiteedikaotus tõi kaasa kultuurilise anomaalia, mida tänapäeva venelased ikka veel põevad, olles ohuks kogu maailmale.
/nginx/o/2021/12/08/14247589t1h4d54.jpg)
Peamine tees, mida Pali väsimatult populariseerib, on see, et venelased on oma identiteedi kaotanud soomeugrilased. Ukraina-patriootlikust käsitlusest kumab läbi, et soomeugrilased olid madalamal arenguastmel ja identiteedikaotus tõi kaasa kultuurilise anomaalia, mida tänapäeva venelased ikka veel põevad, olles ohuks kogu maailmale.
Hästi, ütleme, et Vladimir Putin on pätistunud soomeugrilane. Rõhk jääb ikkagi sõnale «pätistunud», sest ta on sõjakurjategija, samal ajal kui geeniuuringutest rahvusvahelises kohtus kasu ei ole.,
Rahvust tuleb käsitleda kultuuriidentiteedi võtmes. Meil on see olemas, järelikult oleme rikkad. Oleme ka püüdnud kaugemate soome-ugri sugulastega sidet hoida, neid julgustada. Võimalik, et kontakt nendega on pikaks ajaks läbi lõigatud, aga see ei tähenda töö lõppu. Üks peamisi vigu, mida lääs teeb, on võrdusmärgi panek Venemaa ja venelaste vahele. Kui Venemaad saab kunagi ravida, siis medikamendiks on ühiskonda loova identiteedi tagasiandmine, aga see ei saa olla kogu Venemaa jaoks ühtne.
Säärane arusaam tuleb viia rahvusvahelise avalikkuseni, partnerriikideni, rahvusvaheliste organisatsioonideni. Kuidas? Eeskätt poliitikute ja diplomaatide pühendunud tööga, milles üks peamisi argumente on Eesti eduvõime.
Putini surmatööstus
Ilma identiteedita ja vabade kodaniketa pole võimalik ehitada tugevat ühiskonda. Psühholoog ja poliitik Leonid Gozman on öelnud, et praegust Venemaad iseloomustab ühtse ühiskonna puudumine. Näiteks kui Belgorodi pommitatakse, siis Moskvas või Kostromas ei lähe see inimestele korda. Võimu tajutakse kui midagi, mis asub väljaspool ning millest tuleb eemale hoida.
Ühiskonnal ei lasta tekkida, sest see ohustaks võimu. Autoritaarne režiim põhinebki sellel, et kodanikud ei organiseeru, ei hakka vastu. Putini sõjamasin ei ammendu enne, kui kahuriliha füüsiliselt otsa saab. Pole välistatud, et kas Vene passide eest või mõne muu pettusega värvatakse sõtta kolmandate riikide kodanikke.
Võimalik on ka olukord, kus samad inimesed, kes peavad Eestit ja Euroopa Liitu ihaldusväärseks paigaks, kus elada, on samal ajal valmis oma unistuste maa vastu võitlema või siin terroriakte korraldama. Tegelikult lääs juba kogeb midagi sarnast – küsimus on, kui ulatuslikuks see vandalism muutub.
Ukraina peab selle sõja tingimata võitma, kuid eelmise aasta lõpus tabas läänt kole meeleheitehoog. Jäi mulje, et Venemaa, kelle armee on purustatud, võidab infosõja ja dikteerib ikkagi oma tingimusi.
Või siis seisab ees muserdav kurnamissõda, kus üks pool tapab valimatult tsiviilelanikke ja purustab elumaju, aga end kaitsev pool peab purustusi ja tsiviilohvreid vastase territooriumil vältima. Humanismi paradoks?
Eesti kaitseministeerium pälvib kiitust dokumendi eest pealkirjaga «Sõjaline strateegia Ukraina võiduks».
Kuidas need pessimistlikud stsenaariumid ära hoida? Eesti kaitseministeerium pälvib kiitust dokumendi eest pealkirjaga «Sõjaline strateegia Ukraina võiduks». Pean tunnistama, et sain ka sellest dokumendist esimest korda kuulda hoopis ühe venekeelse kanali abiga, mida pidevalt kuulan. Seal öeldi, et plaan B on nüüd eestlaste abiga olemas, küllap lääneliitlased toetavad seda. Loodame!
:format(webp)/nginx/o/2024/01/14/15830066t1hd276.jpg)
Ma ei hakka siin vahendama vajaliku relvastuse ja sõjalise ettevalmistusega seotud aspekte, mis on kaitseministeeriumil eeldatavalt professionaalselt esitatud. Aga selles dokumendis on üks õudne koht, millele tähelepanu juhtida. Meie analüütikud on välja arvutanud, kui palju sõdivaid venelasi peab Ukraina kaitsevägi poole aasta jooksul tapma, et Vene sõjamasin kokku hakkaks kukkuma.
See arv on vähemalt 50 000 – laipa ja raskesti haavatut. Jube on inimestest sellistes kategooriates mõtelda. Aga kuna Putin ise ei peatu, tuleb seda teha. Pealegi saab surma palju ukrainlasi, kes kaitsevad oma kodumaad. Ja pealegi – tegelikult surevad sõdurid rindel isegi kiiremas tempos, kui see prognoos ütleb.
On väga hea, et Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi hiljuti Eestis käis. See tuletas meelde asju, mida me oma igapäevases mullis elades kipume unustama.
Eesti ülesanded
Eesti suhteline heaolu on saavutatud enam kui 30 aasta töö ja pingutustega. Poliitikute liiga kerglased lubadused ja rasvuv riigiaparaat ei tohi saavutatut untsu lasta. Mugavustsooni pole olemas.
Me ei tohi ühiskonnana unustada, et ka meie oleme sõjas. Ei saa teha nägu ja esitada riigile kõikvõimalikes valdkondades nõudmisi, justkui sõda ei oleks.
Meie prioriteet on riigikaitse ning iseenda ja maailma häälestamine Ukraina võidule.